Gitandžali. Aednik.

6

Nopi see tilluke õieke ja võta ta, ära viivita!
Kardan, et ta võib närbuda ja põrmu pudeneda.
Vahest pole Su pärjas talle kohta,
aga austa teda oma käe valusa puutega ja nopi ta.
Kardan, et enne, kui arugi saan, võib päev lõppeda
ja pakkumise aeg mööduda.
Võib-olla pole õiekese värv küll sügav
ja lõhngi on nõrk, aga teda oma teenistuses kasuta
ja nopi ta, kuni on aega.

39

Kui mu süda on kuivanud ja kõva,
tule mu peale halastuse valanguga.
Kui arm on mu elust kadunud,
tule laulu rõkatusega.
Kui äge töö lärmitseb kõikjal,
sulgedes mind sealpoolsusest välja,
siis, mu vaikuse isand, tule mu juurde
oma puhkuse ja rahuga.
Kui mu kerjusesüda istub kägaras nurgas,
mu kuningas, murra uks lahti
ja tule pidulikult kuningana.
Kui iha pimestab mu meelt põrmu ja pettusega,
oo Sina püha, Sina ärgas, tule oma kõue ja valgusega.

74

Maailma audientsisaalis istub lihtne rohulibleke
selsamal vaibal päikesekiire ja kesköö tähtedega.
Nii jagavad minu lauludki maailma südames
istmeid pilvede ja metsade muusikaga.
Aga sina, rikas mees, sinu vara ei osale
päikese rõõmsa kulla lihtsas ülevuses
ega meeliskleva kuu küpses kumas.
Kõikehõlmava taeva õnnistust
ei valata sellele.
Ja kui tuleb surm, siis see kahvatub
ja närtsib ja põrmustub.

Rabindranath Tagore, Gitandžali; Aednik