Häbimärki kandev kultuur

Need, kes põevad tugevusehaigust, kummardavad neid, kes oma nõrkust välja ei näita. Mida see tähendab? Et sellele küsimusele vastata, peame esmalt selgusele jõudma, missugune võiks olla kõige suurem nõrkus ja selle nõrkuse äärmuslik ilming. Suurim nõrkus on surm. Surm on see verstapost meie elukäigus, kus me oma jõu lõplikult kaotame. Meist saavad abitud ja iseseisvusetud, loobume lõpuks koguni oma ihulikkusest. Teel selle lõpu poole tehakse meid juba meie eluajal tuttavaks surmaga. Elu püüab meid nimelt mitmel viisil meie nõrkusega silmitsi seada. Elu sunnib meid kord hellalt, kord karmima käega tutvust tegema oma inimliku olemusega.

Armastuse hõlmas võime surra, aga armastuse hõlmas võime ka elada. Armastus on jõud, mis võib meid kanda läbi mitte ainult surmast, vaid ka elust. Armastus on surma liitlane ja saadik, tundlik kutsuja. Armastus kutsub meid surmaga silmitsi seisma juba meie eluajal.

Surm äratab inimese ellu. Seda teavad kõik, keda surm on lähedalt puudutanud. Elu jooksul tehtud otsustele heidab surma lähedus kirgast valgust. Surm paneb väärtused paika just sellega, et tuletab meile meelde meie surelikkust. Meie elu ei kesta igavesti. Sügavam arusaamine sellest paneb meid suhtuma elusse aupaklikult. Inimene, kes austab elu, ei taha elust lahkuda.

Tommy Hellsten, "Ohustatud inimene"

Kellega veedaks oma viimase elupäeva

Kujutlege, et täna oleks Teie viimane elupäev ja Teile oleks võimaldatud viimane romantiline õhtu. Kes on see inimene, kellega te selle veedaks? Nüüd küsige endalt, et kui sellelt inimeselt küsitaks sama, kas ta vastaks Teie nime? See on tegelikult üpris korralik tõehetk, sest enamik meist teab seda vastust.

Paljud meist elavad illusioonides, sama paljud meist elavad vales. Kus või kelle juures asub Sinu, Sinu partneri või Sinu unistuste kaasa süda? Kas me tegelikult panustame oma energiat õigesse kohta, kas me väärtustame oma aega, kas me väärtustame teise inimese aega? Kas me tegelikult üldse teame vastust?

Aga mis siis, kui täna ongi Sinu viimane päev? Kui täna oleks minu viimane päev, siis ma tahaks selle veeta inimesega, kelle puhul ma tean, et meil oleks ühine soov see veeta koos. Ma ei loo illusioone, ma ei valeta endale või teistele, sest just täna võibki olla viimane päev. Kui ma hoian kinni illusioonidest või pettusest, ei anna ma iial Universumile võimalust lubada minu ellu seda, mis on siiras ja tõeline, mis on määratud.

Jah, vbl tahad Sa mulle hetkel näkku karjuda, et tahaksid oma viimse õhtu veeta Kallega ja Sina pole süüdi, et tema seda ei sooviks. Aga mõtle nüüd järele, kas Sa ikka tahaksid veeta viimase päeva või veel hullem järgmised aastakümned inimsega, kes südames Sinuga koos olla ei soovi? Kas see armastus on siis tõeline? Armastus, mis hoiab egoistlikult kinni millestki, mis pole määratud.

 /Kadri Luik/

Memento mori - Mäleta surma

Oma maailmavaate sügavamaks ja igakülgsemaks ümberhindamiseks mõelge elu ja surma suhetele. Surma lahtimõtestamine võimaldab täiesti teisiti suhtuda elusse. Paljud tegevused, mis tundusid kohustuslikuna, langevad iseenesest ära. Esmaseks muutuvad teised väärtused. Paljud seosed välise maailmaga kaotavad oma aktuaalsuse, teised aga muutuvad vähe tähtsateks. Sellisel moel toimub väärtuste ümberhindamine.

Väga tihti loovad inimesed ise endale vapustusi, mis asetavad nad elu ja surma piirile. Ühed teevad seda teadlikult, riskides oma eluga, teised aga ebateadlikult, oma tegevusetusega või vigadega. Kas tõesti on vaja minna seda teed, et muuta oma maailmavaadet? Ma pole selliste variantide pooldaja ja leian, et elada tuleb igat hetke kasutades, siin ja praegu, elada maksimaalse andumusega ja teadlikult ning siis ei ole kriitilised situatsioonid vajalikud.

Tähtis on oma maailmavaates aru saada sellest, et surm on elu jätkamine teises kvaliteedis, tähendab, elu raame tuleb laiendada füüsilise keha eksisteerimise taha ja sellisel moel vabaneda surmakartusest. Laps, kes väljub emaüsast, võtab vastu selle ülemineku kui surma, ehkki füüsiliselt on see uue elu algus. Kuid tema jaoks on see midagi muud. Enne seda elas ta paradiisis - omades kõiki tingimusi eksisteerimiseks. Järsku lükatakse ta valuga külma, võõrasse maailma, kus kõiketuleb endal teha! Sellepärast on arusaamine surmast kui elu jätkumise uuest kvaliteedist, tähtis just surmahirmust vabanemiseks.

Surm on erakordselt tähtis eluetapp ja selleks peab hirmuta valmistuma. Valmistuma läbi õnneliku, rõõmsa elu. Teise maailma võetakse kaasa kogemused, mis on kogutud elu jooksul, meis avaldunud ja arendatud omadused, mitte kohver asjadega. See on aga üks meie teadvuse kasvu etappe.

Olen mitu korda läbi elanud seisundit, mil surm on lähedal. Olen saanud temalt teateid kaugelt ja väga lähedalt. Nüüd tean, et surm hoiatab alati oma tulekust ette, kuid seda ei kuulda, sellepärast saabub surm paljudele ootamatult. Arendades oma tundlikkust, õppides Maailma keeli tundma, võib juba kaugelt tunda tema lähenemist ja otsustada, mida teha: kas valmistuda tema vastvõtmiseks või asuda elu uuele etapile. Surm nagu kõik siin Maailmas, ei või tulla ilma hinge nõusolekuta.

Minu arusaamisesse Maailmast on kinnistunud veendumus, et inimesel on alati valik - elada või mitte elada. Inimene võib valida ka igavese elu. Ta võib selle valida! See on teine teadvuse tasand, see on Igavese Elu Maailmavaade. See on järgmine teadvuse tasand. Selle teadvuse tasandi juurde toob meid surma mõistmine.

Ma mõtlen selle all igavest elu füüsilises kehas siin, Maa peal. Olen kindel, et inimene võib läbida Ümberkujunemise elu kaudu, mis on täidetud Armastuse ja Rõõmuga ja maitsta Piibli igavese elupuu vilju, see tähendab - elada igavesti!

***

Inimene võib valida endale igasuguse elu variandi - see on tema võõrandamatu õigus! Seda peab alati meeles pidama ja soovitav on Maailmale juba varem oma valikust teada anda. Sellepärast on suhe surmasse Maailmavaates, mida Te ehitate, strateegilise tähtsusega. Elu ei saa avaneda täielikult, kui puudub arusaam surmast. Ja mitte ainult arusaam, vaid armastus surma vastu. Tuleb õppida armastama surma nagu elugi -  see on Ühtsus, see on igavese elu Rõõm! Sellises Maailmavaates on igavese elu reaalsus ja surma illusoorsus.

Anatoli Nekrassov, "Lätted"

Ainuke tõde on armastus

Rebi mu riided puruks ning jaga nendele, kes usuvad surma ja suudavad seeläbi iga päeva võtta kui viimast siin maa peal. Ütle nendele inimestele, et ma nägin Jumala palet; et nad ei kardaks ega laseks end lõdvaks. Et nad otsiksid ainsamat tõde, mis on armastus. Et nad elaksid oma seaduste järgi.

Paulo Coelho, "Zahir"