Ole valmis ka halvimate tagajärgedega silmitsi seisma

Seni, kui te iga hinna eest elu külge klammerdute, ei ole teis rahu ega kooskõla. Mida hullemini kardate hävimist, seda jäigemalt kinnitute valearvestuslike ellujäämisstrateegiate kütkeisse, mille tulemusel pigistate elu vaba voolu kinni igas suunas. Tasapidi kaotavad ka kõige lihtsamad teod teie mõtetes oma õiged proportsioonid, iga pisiasi ligineb äärmuslikule elu-või-surm olukorrale ja igasugune kergus ja elurõõm haihtub teie tegudest.
...

Niipea kui ma suunaksin oma meele hirmult elu säilimise pärast - surma vaimuga ühinemisele, mu kartused kaoksid ja surm muutuks mu kaitsjaks. Sellisena tunneksin ennast enam väelisena ja elavamana.

Selle asemel, et elu rasketes katsumustes elunatukeset kinni hoides värinal prakku pugeda, vaadake kindlameelselt otsa võimalusele hukkuda ja olge valmis vastu võtma halvimaid tagajärgi. Siis tunnete äkitselt, et teid kaitseb taevalik hoolitsus, mis tuleneb just teie kindlameelsusest mitte iga hinna eest ellu jääda. Kui te suhtute ka surma kui Looja kõrgeimasse kehastusse, samaväärsesse - sünniga - kaksikvenda, kaotab vikatimees suure osa oma õudusest. Ja kui te olete tõeliselt valmis surema, siis tema vaim kaitseb teid hirmu eest - hirmu eest viga saada, hirmu eest elu kaotada. Mõnigi kord näib, nagu oleksid lahinguväljal vihisevad kuulid sihitud just suurimate argpükside pihta.

Chin-Ning Chu, Tee vähem, saavuta rohkem

Vananemise ja surma aktsepteerimine

Elu lõppemise möödapääsmatu tõsiasi sunnib mõnd inimest looma illusiooni igavesest elust ja siis sellele toetuma. Kergemal kujul võib see avalduda lootusena, et inimesel on võimalus elada võimalikult kaua ja jõuda kõrge vanuseni. Teisest küljest aga ei soovikski paljud eakad inimesed igavesti elada, isegi kui see võimalik oleks. Nad ütlevad, et nad on elanud pika elu - sellest piisab ja nad soovivad lahkuda.

Iseäranis lapse või noore inimese tõsine haigestumine või surm tekitavad meis protesti. On talumatu mõelda, et elu lõppeb veel enne, kui see õieti alatagi on jõudnud. Niisugust meeldetuletust elu piiratusest on väga raske taluda.

Me võime nende meeldetuletuste vastu mässata, kaitstes ennast erinevate illusioonidega. On inimesi, kes on lasknud ennast pärast surma suure raha eest sügavkülmutada lootuses, et ühel päeval lahendab meditsiiniteadus elu mõistatuse ja suudab nad uuesti ellu äratada. Usklik inimene usub, et ta võib saada pärast surma igavese elu paradiisis.

Usul paremasse elusse pärast surma võib olla omaenda elu ainulaadsust ja väärtust nõrgendav mõju. Väljendan ennast teadlikult pisut liialdades, et minu mõte selgemini välja tuleks. Kui inimene usub kindlalt, et kõik siinse elu raskused ja nurjumised tulevases elus paranevad või hüvitatakse, siis ei soovigi ta võibolla pingutada, et oma elu siin võimalikult täisväärtuslikult elada. Ta jääb mingis mõttes tulevast elu ootama.

Igavene elu - Svetoslav Roerich

Vananemine ja lähenev surm on nii talumatud asjad, et me üritame igal mõel nendega seonduvat ärevust ja valu leevendada. Kui me suudame aktsepteerida surma kui oma elu täielikku lõppu, siis võime me leida lohutust mõttest, et midagi meist jääb pärast surma edasi elama, näiteks meie laste elus, meie töö tulemustes jne.

Inimene võib leevendada oma elu kaduvusega seotud ärevust ka sellega, et on osa mõnest suurest ja tähtsast aatest või organisatsioonist. Aade - "enne mind sündinud, minustki järele jääb". Nii saab ta kogeda, et ta on osa millestki väärtuslikust, mis on olemas temast sõltumatult ja ka pärast teda ning tema olemasolu saab sellest, vastukaaluks kaduvusele, jätkuvustunde.

Ometi võib teadlikkus elu piiratsest parimal juhul panna meid mõistma elu ja käesoleva hetke väärtust. Mõnikord soovitatakse elada tänast päeva nii, nagu oleks see viimane. Teisest küljest pole aga hea elada iga päeva nagu viimast, kuna see välistab selle, et meil on minevik, mis praegust hetke mõjutab, ja tõenäoline tulevik, mida tuleb arvesse võtta.

Võidujooks - Svetoslav Roerich

Aastaid tagasi lugesin Carlos Castaneda raamatut "Teekond Ixtlani". See oli tol ajal kultusraamat, kust otsiti juhendeid heaks eluks. Lugu räägib kahe erineva maailma ja inimese kohtumisest. Minategelasest autor esindab seal lääne haridust ning indiaani nõid Don Juan primitiivset inimest ja teadmist.

Raamatu sisu lähemalt käsitlemata võtan sealt ühe vaatenurga, mis on eeleva arutelu seisukohalt huvipakkuv. Don Juan räägib autorile sellest, kuidas inimesest saab sõjamees. Sõjamees on inimene, kes ei kujutle elavat igavetsi. Indiaani uskumuste kohaselt on ta näinud vilksamisi oma surma, tavaliselt mõne looma kujul. Indiaanlastel on uskumus, et surm koputab vasemale õlale, kui ta inimesele järele tuleb.

Niisiis on sõjamees vaba igavese elu illusioonist Ta teadvustab endale elu piiratust ja mõistab käesoleva hetke ainulaadsust. Ta ei lange tavalisse enesepettusse, kus elu juhib siis-kui-põhimõte: siis kui  ma olen väitekirja ära kaitsnud, saanud hea töökoha, leidnud elukaaslase, saanud korteri, auto ja suvila - alles siis algab tõeline ja hea elu.

Ootus - Svetoslav Roerich

Jorma Myllärniemi, "Nartsissism"

Sul on õigus elada omaenda elu omal viisil

Kui oled võitnud oma isikliku sõja, siis pole sul enam millegi üle kohut mõista ja teiste inimeste hinnangud sind ei mõjuta. Muidugi teed sa vigu nagu kõik inimesed, aga sinu peas on täiuslik õiglus. Sa maksad iga oma vea eest vaid üks kord ja see tasu on väga väike, sest oled enda vastu kena ja armastad end.

Don Miguel Ruiz, Don Jose Ruiz, "Viies kokkulepe"

Sõjamees teab oma saatust

Sõjamees läheb oma saatusele vastu, ükskõik milline see ka oleks ja võtab selle vastu täielikus alandlikkuses. Ta võtab alandlikult vastu oma osa, mitte kui taganemisvõimaluse, vaid kui elava väljakutse.

...

Ei ole midagi selles maailmas, millele sõjamees toetuda ei võiks. Sõjamees peab end juba surnuks, nii et tal ei ole midagi kaotada. Kõige halvem on talle juba juhtunud, seepärast on ta selge ja rahulik, tema tegude või sõnade järgi otsustades ei võiks keegi kahtlustada, et ta on juba kõike kogenud

Carlos Castaneda, Jutustused jõust