Võtame näiteks surma, mis on enamikule inimestest tohutuks probleemiks. Te teate surma olemasolu, sest iga päev on see teie kõrval. Kas on võimalik kohata surma nii täielikult, et te ei teeks sellest mingit probleemi? Et seda niiviisi kohata, peavad kaduma kõik sellega seonduvad uskumused, lootused ja hirmud, sest vastasel juhul kohtute selle erakordse nähtusega mingi järelduse, kujutelma, ettekavatsetud ängistuse vahendusel mistõttu te kohtute sellega aja raames. Aeg on vahemik jälgija ja jälgitava vahel. Jälgija, teie, kardab kohtuda surmaks nimetatud nähtusega. Te ei tea, mida see tähendab, teil on selle suhtes kõik-võimalikke ootusi ja teooriaid; te usute taaskehastusse, ülestõusmisse või millessegi, mida nimetate hingeks ehk atmaniks, usute jumalikku ellu, mis on ajatu ja mille jaoks teil on hulk nimesid. Kas olete enda jaoks välja uurinud hinge olemasolu? Või on see vaid kujutlus mis on teile pärandatud? Kas on olemas midagi kestvat mis on väljaspool mõtlemist? Kui mõtlemine suudab seda hõlmata, siis ei ole see väljaspool mõtlemist ega saa seetõttu olla kestev, sest mõtlemise vallas pole midagi püsivat. Avastus, et miski pole igavene, on väga tähtis, sest alles siis on meel vaba, võite vaadata ja selles on suur rõõm. Te ei saa olla hirmul tundmatuse ees, sest te ei tea sellest midagi ja seega pole ka midagi karta. Surm on vaid sõna ja see sõna, see kujutelm, loobki hirmu. Kas saate jälgida surma ilma kujutelmata? Kuni on olemas kujutelm, millest tekib mõte, seni loob mõtlemine aina hirmu. Siis te kas teadvustate oma surmahirmu ja osutate paratamatusele vastupanu või siis leiutate arvutult uskumusi, mis teid surmahirmu eest kaitsevad. Sellest tekib lõhe teie ja kardetava nähtuse vahele. Selles aegruumilises vahemikus on konflikt, mis tähendab hirmu, ängistust ja enesehaletsust. Mõtlemine, mis loob surmahirmu, ütleb: “Lükkame edasi, väldime, hoiame endast võimalikult kaugel, ärgem mõelgem sellest,” – aga te siiski mõtlete sellest. Kui ütlete: “Ma ei mõtle sellele,” siis olete juba välja mõelnud, kuidas seda küsimust vältida. Te kardate surma, kuna olete selle edasi lükanud.
Oleme eraldanud elamise suremisest ning see vahemik nende vahel on hirm. Selle vahemiku, aja loob hirm. Elamine on meie igapäevane piin, haavumine, kurbus ja segadus ning juhuti avaneb aknast vaade üle võlutud voogude. Seda nimetame elamiseks ja me kardame surra, mis tähendab selle armetuse lõppemist. Pigem klammerdume tuntu külge kui vaatame näkku tundmatusele ning tuntu hulka kuuluvad meie maja, mööbel, pere, iseloom, töö, teadmised, kuulsus, üksindus ja meie jumalad. Lakkamatu tiirlemine piiratuse kibestumises. Me mõtleme, et elamine on alati olevikus ja suremine on miski, mis juhtub kunagi hiljem. Me pole eales küsinud, kas see igapäevane võitlemine ongi üldse elamine. Tahame teada tõde kaaskehastumise kohta, tõendusi hinge edasielamisest, kuulame selgeltnägijate väiteid ja psühhotrooniliste uuringute järeldusi aga me ei küsi iialgi, iialgi kuidas elada – elada iga päev rõõmu, hurma ja iluga. Oleme elu koos kõige piina ja meeleheitega omaks võtnud ning sellega harjunud. Surmast mõtleme kui millestki, mida tuleb hoolikalt vältida. Aga kui teame, kuidas elada, siis on surm harukordselt elu sarnane. Te ei saa elada suremiseta. Te ei saa elada, kui te igal hetkel ei sure psühholoogiliselt. See ei ole mingi intellektuaalne paradoks. Et elada iga päev täielikult, nii nagu see oleks enneolematu kaunidus, selleks tuleb meil kõigele möödanikust pärinevale surra, vastasel juhul elate te masinlikult ja masinlik meel ei saa iial tunda armastust ega vabadust.
Enamik kardab surma, sest me ei tea, mida tähendab tõeliselt elada. Me ei tea, kuidas elada ja seetõttu ei tea ka kuidas surra. Kuni kardame elu kardame ka surma. Inimene, kes ei karda elu ei karda olla täiesti kindlusetu sest ta mõistab, et psühholoogiliselt ei saa olla mingit kindelolekut. Kui kaitstust pole, siis on tegu lõputu liikumisega ning sel juhul on elu ja surm üks ja sama. Inimene, kes elab konfliktita, elab ilu ja armastuse keskel. Ta ei karda surma, sest armastada tähendab surra. Kui te surete kõigele tuntule, oma perele, mälestustele, kõigele, mida olete tundnud, siis on surm puhastus, noorendav protsess. Siis toob surm endaga kaasa süütuse ja ainult süütud on kirglikud, mitte need, kes usuvad või tahavad välja uurida, mis juhtub pärast surma. Et teada saada, mis juhtub kui surete, tuleb teil surra. See pole nali. Teil tuleb surra – mitte füüsiliselt, vaid sisemiselt kõigele, mille suhtes olete kibestunud. Kui olete surnud ühele oma naudinguist ja kui see on toimunud loomulikult ilma mingi sunni ja arutluseta, siis te teate, mida tähendab surra. Surra tähendab omada meelt, mis on enesest tühi, mis ei sisalda igapäevaseid igatsusi, naudinguid ja hingepiinu. Surm on uuenemine, muutumine, milles mõtlemine ei toimi, sest mõtted on vanad. Kui on surm, siis sünnib midagi täiesti uut. Vabanemine teadaolevast on surm ja siis te elate tõeliselt.
Jiddu Krishnamurti , "Vabanemine teadaolevast"
