Häbimärki kandev kultuur

Need, kes põevad tugevusehaigust, kummardavad neid, kes oma nõrkust välja ei näita. Mida see tähendab? Et sellele küsimusele vastata, peame esmalt selgusele jõudma, missugune võiks olla kõige suurem nõrkus ja selle nõrkuse äärmuslik ilming. Suurim nõrkus on surm. Surm on see verstapost meie elukäigus, kus me oma jõu lõplikult kaotame. Meist saavad abitud ja iseseisvusetud, loobume lõpuks koguni oma ihulikkusest. Teel selle lõpu poole tehakse meid juba meie eluajal tuttavaks surmaga. Elu püüab meid nimelt mitmel viisil meie nõrkusega silmitsi seada. Elu sunnib meid kord hellalt, kord karmima käega tutvust tegema oma inimliku olemusega.

Armastuse hõlmas võime surra, aga armastuse hõlmas võime ka elada. Armastus on jõud, mis võib meid kanda läbi mitte ainult surmast, vaid ka elust. Armastus on surma liitlane ja saadik, tundlik kutsuja. Armastus kutsub meid surmaga silmitsi seisma juba meie eluajal.

Surm äratab inimese ellu. Seda teavad kõik, keda surm on lähedalt puudutanud. Elu jooksul tehtud otsustele heidab surma lähedus kirgast valgust. Surm paneb väärtused paika just sellega, et tuletab meile meelde meie surelikkust. Meie elu ei kesta igavesti. Sügavam arusaamine sellest paneb meid suhtuma elusse aupaklikult. Inimene, kes austab elu, ei taha elust lahkuda.

Tommy Hellsten, "Ohustatud inimene"

Surma koht igapäevaelus

Surm on osa elust. Keegi meist ei ole surma korral kõrvaltvaataja. Meie surm tiksub igas meie keharakus ja me liigume talle üha lähemale. Ennevanasti oli surm elu igapäevane kaaslane, see oli osa igapäevaelust ja tema möödapääsmatus oli ilmselge. Inimesed põdesid ja surid kodus. Kui lähedane inimene suri, oli surnukeha nähtaval, lapsedki võisid surnut näha ja koguni katsuda. Et süüa saada, tuli maha tappa notsu, kellega lapsed oli õue peal mänginud. "Jäi katki nagu kana lend" - selle väljendi on loonud inimesed, kes on tõepoolest näinud pealt, kuidas kana lendab ilma peatagi. Siitsamast on tulnud ka väljend "nagu peata kana".

Nüüdisaegsest sünteetilisest ja hügieenilisest kultuurist on surm hoolega minema pühitud. See on pagendatud haiglate labürintidesse ja tervishoiutöötajate valvsa pilgu alla. Sealgi on see sagedasti tabuteema. Sellest on raske rääkida, sest surma peetakse tervishoiu valdkonnas kergesti ebaõnnestumiseks. Ka omastele võib surmaga kokkupuutumine olla väga raske, koguni nii raske, et surija lähedalolu kardetakse. Matustel on surnukeha peidetud kaunisse kirstu. Enam ei ole itkejaid, kes häälekalt oma kurbuse välja nutaksid ja aitaksid sellega teistelgi leida üles oma nutusoont. Nutunaiste asemele on tulnud rahustavad arstirohud. Neid võetakse sisse, et matustel mitte kokku kukkuda.

Tommy Hellsten, "Ohustatud inimene"