Surm, kus on sinu astel?

Piltidel kujutatakse Surma sageli hirmu sümbolina, musta varjuna, sünge vikatimehena. Surma sututakse kui millessegi kurja ja mittepühasse. Pole siis ime, et inimesed seda kardavad. Mis juhtuks kui me mõtleksime surmaks kui uute võimaluste päiksesärast, kõiksusega ühinemise pidupäevast? On öeldud: "Kui keegi sünnib, siis kõik naeravad, laps aga nutab. Kui keegi sureb, siis kõik nutavad, surnu aga on vabanenud ja õnnelik." Surm ei aita ainutl neid, kes on siit ilmast juba lahkunud; ta aitab elada nendel, kes võtavad ette - süveneda aja saladuste õppetundidesse.

Et elus tõeliselt vaba olla, peab ennast vabastama sügavaimatest hirmudest, mis takistavad kõrgemate sihtide saavutamist. Selleks peab nendega kohtuma, vaadeldes surma silmast silma, ületate suurima takistuse oma elust.

Chin-Ning Chu, Tee vähem, saavuta rohkem

 

Surm tuleb, et sind päästa

On palju inimesi, kes on surmaga kohtunud, kuid siiski ellu jäänud ja neid kõiki ühendab üks joon - see, et nad ei käsitle oma elusid enam kartlikult. Nad on eesseisvatele võimalustele avatud, elu on nende jaoks pigem seiklus, kui piinarikas kohustus. Ühtäkki on nende elu ja töö täis valikuid ja vabadust. Sageli võib kuulda, kuidas surmaga kokku puutunud inimesed väidavad, et kõik nende elus läheb paremini kui enne.

Nagu Jack London on  öelnud: "Inimesele on sobilik elada, mitte lihtsalt olemas olla." Peamine põhjus, miks nii tihti leitakse ennast olesklemas, aga mitte elamas, on selles, et hirm mitte püsima jääda tõkestab meie elu. Aga kui me surmaga hästi läbi saama hakkame, kaitseb see meid. See tekitab meie südametes tohutu rahu ja vabaduse tunde.

Chin-Ning Chu, Tee vähem, saavuta rohkem

Vananemise ja surma aktsepteerimine

Elu lõppemise möödapääsmatu tõsiasi sunnib mõnd inimest looma illusiooni igavesest elust ja siis sellele toetuma. Kergemal kujul võib see avalduda lootusena, et inimesel on võimalus elada võimalikult kaua ja jõuda kõrge vanuseni. Teisest küljest aga ei soovikski paljud eakad inimesed igavesti elada, isegi kui see võimalik oleks. Nad ütlevad, et nad on elanud pika elu - sellest piisab ja nad soovivad lahkuda.

Iseäranis lapse või noore inimese tõsine haigestumine või surm tekitavad meis protesti. On talumatu mõelda, et elu lõppeb veel enne, kui see õieti alatagi on jõudnud. Niisugust meeldetuletust elu piiratusest on väga raske taluda.

Me võime nende meeldetuletuste vastu mässata, kaitstes ennast erinevate illusioonidega. On inimesi, kes on lasknud ennast pärast surma suure raha eest sügavkülmutada lootuses, et ühel päeval lahendab meditsiiniteadus elu mõistatuse ja suudab nad uuesti ellu äratada. Usklik inimene usub, et ta võib saada pärast surma igavese elu paradiisis.

Usul paremasse elusse pärast surma võib olla omaenda elu ainulaadsust ja väärtust nõrgendav mõju. Väljendan ennast teadlikult pisut liialdades, et minu mõte selgemini välja tuleks. Kui inimene usub kindlalt, et kõik siinse elu raskused ja nurjumised tulevases elus paranevad või hüvitatakse, siis ei soovigi ta võibolla pingutada, et oma elu siin võimalikult täisväärtuslikult elada. Ta jääb mingis mõttes tulevast elu ootama.

Igavene elu - Svetoslav Roerich

Vananemine ja lähenev surm on nii talumatud asjad, et me üritame igal mõel nendega seonduvat ärevust ja valu leevendada. Kui me suudame aktsepteerida surma kui oma elu täielikku lõppu, siis võime me leida lohutust mõttest, et midagi meist jääb pärast surma edasi elama, näiteks meie laste elus, meie töö tulemustes jne.

Inimene võib leevendada oma elu kaduvusega seotud ärevust ka sellega, et on osa mõnest suurest ja tähtsast aatest või organisatsioonist. Aade - "enne mind sündinud, minustki järele jääb". Nii saab ta kogeda, et ta on osa millestki väärtuslikust, mis on olemas temast sõltumatult ja ka pärast teda ning tema olemasolu saab sellest, vastukaaluks kaduvusele, jätkuvustunde.

Ometi võib teadlikkus elu piiratsest parimal juhul panna meid mõistma elu ja käesoleva hetke väärtust. Mõnikord soovitatakse elada tänast päeva nii, nagu oleks see viimane. Teisest küljest pole aga hea elada iga päeva nagu viimast, kuna see välistab selle, et meil on minevik, mis praegust hetke mõjutab, ja tõenäoline tulevik, mida tuleb arvesse võtta.

Võidujooks - Svetoslav Roerich

Aastaid tagasi lugesin Carlos Castaneda raamatut "Teekond Ixtlani". See oli tol ajal kultusraamat, kust otsiti juhendeid heaks eluks. Lugu räägib kahe erineva maailma ja inimese kohtumisest. Minategelasest autor esindab seal lääne haridust ning indiaani nõid Don Juan primitiivset inimest ja teadmist.

Raamatu sisu lähemalt käsitlemata võtan sealt ühe vaatenurga, mis on eeleva arutelu seisukohalt huvipakkuv. Don Juan räägib autorile sellest, kuidas inimesest saab sõjamees. Sõjamees on inimene, kes ei kujutle elavat igavetsi. Indiaani uskumuste kohaselt on ta näinud vilksamisi oma surma, tavaliselt mõne looma kujul. Indiaanlastel on uskumus, et surm koputab vasemale õlale, kui ta inimesele järele tuleb.

Niisiis on sõjamees vaba igavese elu illusioonist Ta teadvustab endale elu piiratust ja mõistab käesoleva hetke ainulaadsust. Ta ei lange tavalisse enesepettusse, kus elu juhib siis-kui-põhimõte: siis kui  ma olen väitekirja ära kaitsnud, saanud hea töökoha, leidnud elukaaslase, saanud korteri, auto ja suvila - alles siis algab tõeline ja hea elu.

Ootus - Svetoslav Roerich

Jorma Myllärniemi, "Nartsissism"

Kuidas sa tahaksid surra?

Kas sa oled endlalt kunagi küsinud, kuidas sina surra tahaksid?

Kiirelt ja valutult. Kannatamata. Une pealt. Jalapealt. Ootamatult. Kiiresti. Vanadusse, pärast pikka ja ilusat elu. Või hoopis noorelt ja kaunilt. Kui kõik on saavutatud ja alustatud tegevused on lõpule viidud. Kui elu on elatud ja kõik on tehtud. Oma kodus, kallite inimeste keskel. Üksinda, vaikselt astuda lõpmatusse valgusse... Pudeneda tormituule käes algosakesteks...

On see küsimus, mille sa pigem jätaks vahele? Ja tegelikult ei tahakski surra. Aga sellist valikut ei ole.

Ja nii ongi.

***

Harjutada ennast surmaga tähendab harjutada ennast vabadusega. Inimene, kes on õppinud, kuidas surra, on unustanud kuidas olla ori.

Michel de Montaigne

Surmahirm

Hirm võib halvata kogu tegevuse, surmahirm kogu elu. Miks tuntakse hirmu surma ees? Mida siis tegelikult kardetakse - on see ikka surm, mis hirmutab? Meie elu siin maapeal ei ole igavene, see on pea kõigile teada. Kas poleks parem end selleks ette valmistada, et me kõik kord kunagi surema peame.  Ja ikkagi... surmahirm. Miks küll? Või on see lihtsalt väljend. Sõnum sellest, et ei julgeta eladagi. Suremisest rääkimata.

Mis see surm siis ikkagi on - üks hetk, kus hing lahkub kehast - vaid üksainus hetk. Ja mis siin hirmsat on. Valus? Kas tegelikult on surmahirm hirm valu ees? Kas surm on valus? Vaevalt. See hetk on nii üürike. Ja miks peakski surm valus olema. Ei pruugi ju. Õnnetuses haiget saanu vaevleb paranedes ilmselt palju kauem valu käes kui see, kelle surm kohe ära viis...

Või on see hirm tundmatuse, teadmatuse ees? Et mis saab edasi? Kas poleks põnev seda teada saada?

On kahte liiki surma

Mulle tundub, et surma on kahte liiki - üks on tasu kurjade tegude eest ja teine tasu heategude eest. Esimene surma liik on hirmuäratav, sest sellele järgneb Teispoolses maailmas karistus. Teist surma liiki võib kirjeldada ühe tuntud laulu sõnadega:

Surm ei ole hirmus
Kohtusime kordi lahinguis
ja nüüdki tiirleb minu ümber...

***

Ma taipasin kõikides religioonides peituvat lihtsat tõde: surm ei ole hirmus - patt on hirmus.

***

"Vaata aga vaata, surma nägu õilistab inimest," mõtlesin ma tookord tatise poisikesena.

Kui paradoksaalselt see ka ei kõla, kuid kui surm saabuks sagedamini, siis oleks inimestel rohkem õilsamaid mõtteid. Tõenäoliselt tunneb inimene alateadlikult ülemineku aja lähenemist teistsugusesse maailma, kus teda ootavad täiesti teistsugused eluseadused, kus mõtete puhtus omab suurt tähtsust.

Ernst Muldašev, Läkitus iidsetelt inimestelt

Vaatleja

Surm on vaatleja. Ta jälgib iga meie liigutust, ja ühel päeval võtab ta meid enesega kaasa. Ei ole kellelgi võimalust seda vältida. Seda peaksime me igal hetkel meeles pidama. Surm on kui vana sõber, kes meie tegevusi jälgib. Ja ta teab alati täpselt, kus me oleme. Alati.

Peaksime surma suhtuma austusega, mitte hirmu või õudusega. Surm suhtub meisse suurima austusega. Ta ei tülita meid kunagi niisama, ta tuleb täpselt siis kui on tema aeg.