kus varjul truudus, arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on pelgupaiga leidnud seal.
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel, muutmata,
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab.
Kui inimeste liikuvat
au, kiitust, sõprust tunda saad,
kui kõik sind põlg’vad, vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad,
siis ema süda ilmsiks lä’eb,
siis veel üks paik sull’ üle jääb,
kus nutta julged igal a’al –
truu, kindla ema rinna na’al.
Mõnd’ kallist südant kaot’in,
mis järel’ nuttes leinasin,
aeg andis teised tagasi:
ei ema südant – iialgi!
Lydia Koidula, luulekogu "Emajõe ööbik" 1867
