Surmahirm

Hirm võib halvata kogu tegevuse, surmahirm kogu elu. Miks tuntakse hirmu surma ees? Mida siis tegelikult kardetakse - on see ikka surm, mis hirmutab? Meie elu siin maapeal ei ole igavene, see on pea kõigile teada. Kas poleks parem end selleks ette valmistada, et me kõik kord kunagi surema peame.  Ja ikkagi... surmahirm. Miks küll? Või on see lihtsalt väljend. Sõnum sellest, et ei julgeta eladagi. Suremisest rääkimata.

Mis see surm siis ikkagi on - üks hetk, kus hing lahkub kehast - vaid üksainus hetk. Ja mis siin hirmsat on. Valus? Kas tegelikult on surmahirm hirm valu ees? Kas surm on valus? Vaevalt. See hetk on nii üürike. Ja miks peakski surm valus olema. Ei pruugi ju. Õnnetuses haiget saanu vaevleb paranedes ilmselt palju kauem valu käes kui see, kelle surm kohe ära viis...

Või on see hirm tundmatuse, teadmatuse ees? Et mis saab edasi? Kas poleks põnev seda teada saada?

On kahte liiki surma

Mulle tundub, et surma on kahte liiki - üks on tasu kurjade tegude eest ja teine tasu heategude eest. Esimene surma liik on hirmuäratav, sest sellele järgneb Teispoolses maailmas karistus. Teist surma liiki võib kirjeldada ühe tuntud laulu sõnadega:

Surm ei ole hirmus
Kohtusime kordi lahinguis
ja nüüdki tiirleb minu ümber...

***

Ma taipasin kõikides religioonides peituvat lihtsat tõde: surm ei ole hirmus - patt on hirmus.

***

"Vaata aga vaata, surma nägu õilistab inimest," mõtlesin ma tookord tatise poisikesena.

Kui paradoksaalselt see ka ei kõla, kuid kui surm saabuks sagedamini, siis oleks inimestel rohkem õilsamaid mõtteid. Tõenäoliselt tunneb inimene alateadlikult ülemineku aja lähenemist teistsugusesse maailma, kus teda ootavad täiesti teistsugused eluseadused, kus mõtete puhtus omab suurt tähtsust.

Ernst Muldašev, Läkitus iidsetelt inimestelt

Olgu elu ilus nagu suvised õied
ja surm nagu sügisesed lehed.

Rabindranath Tagore, Ekslevad linnud