Surmahirm

Hirm võib halvata kogu tegevuse, surmahirm kogu elu. Miks tuntakse hirmu surma ees? Mida siis tegelikult kardetakse - on see ikka surm, mis hirmutab? Meie elu siin maapeal ei ole igavene, see on pea kõigile teada. Kas poleks parem end selleks ette valmistada, et me kõik kord kunagi surema peame.  Ja ikkagi... surmahirm. Miks küll? Või on see lihtsalt väljend. Sõnum sellest, et ei julgeta eladagi. Suremisest rääkimata.

Mis see surm siis ikkagi on - üks hetk, kus hing lahkub kehast - vaid üksainus hetk. Ja mis siin hirmsat on. Valus? Kas tegelikult on surmahirm hirm valu ees? Kas surm on valus? Vaevalt. See hetk on nii üürike. Ja miks peakski surm valus olema. Ei pruugi ju. Õnnetuses haiget saanu vaevleb paranedes ilmselt palju kauem valu käes kui see, kelle surm kohe ära viis...

Või on see hirm tundmatuse, teadmatuse ees? Et mis saab edasi? Kas poleks põnev seda teada saada?