Memento mori - Mäleta surma

Oma maailmavaate sügavamaks ja igakülgsemaks ümberhindamiseks mõelge elu ja surma suhetele. Surma lahtimõtestamine võimaldab täiesti teisiti suhtuda elusse. Paljud tegevused, mis tundusid kohustuslikuna, langevad iseenesest ära. Esmaseks muutuvad teised väärtused. Paljud seosed välise maailmaga kaotavad oma aktuaalsuse, teised aga muutuvad vähe tähtsateks. Sellisel moel toimub väärtuste ümberhindamine.

Väga tihti loovad inimesed ise endale vapustusi, mis asetavad nad elu ja surma piirile. Ühed teevad seda teadlikult, riskides oma eluga, teised aga ebateadlikult, oma tegevusetusega või vigadega. Kas tõesti on vaja minna seda teed, et muuta oma maailmavaadet? Ma pole selliste variantide pooldaja ja leian, et elada tuleb igat hetke kasutades, siin ja praegu, elada maksimaalse andumusega ja teadlikult ning siis ei ole kriitilised situatsioonid vajalikud.

Tähtis on oma maailmavaates aru saada sellest, et surm on elu jätkamine teises kvaliteedis, tähendab, elu raame tuleb laiendada füüsilise keha eksisteerimise taha ja sellisel moel vabaneda surmakartusest. Laps, kes väljub emaüsast, võtab vastu selle ülemineku kui surma, ehkki füüsiliselt on see uue elu algus. Kuid tema jaoks on see midagi muud. Enne seda elas ta paradiisis - omades kõiki tingimusi eksisteerimiseks. Järsku lükatakse ta valuga külma, võõrasse maailma, kus kõiketuleb endal teha! Sellepärast on arusaamine surmast kui elu jätkumise uuest kvaliteedist, tähtis just surmahirmust vabanemiseks.

Surm on erakordselt tähtis eluetapp ja selleks peab hirmuta valmistuma. Valmistuma läbi õnneliku, rõõmsa elu. Teise maailma võetakse kaasa kogemused, mis on kogutud elu jooksul, meis avaldunud ja arendatud omadused, mitte kohver asjadega. See on aga üks meie teadvuse kasvu etappe.

Olen mitu korda läbi elanud seisundit, mil surm on lähedal. Olen saanud temalt teateid kaugelt ja väga lähedalt. Nüüd tean, et surm hoiatab alati oma tulekust ette, kuid seda ei kuulda, sellepärast saabub surm paljudele ootamatult. Arendades oma tundlikkust, õppides Maailma keeli tundma, võib juba kaugelt tunda tema lähenemist ja otsustada, mida teha: kas valmistuda tema vastvõtmiseks või asuda elu uuele etapile. Surm nagu kõik siin Maailmas, ei või tulla ilma hinge nõusolekuta.

Minu arusaamisesse Maailmast on kinnistunud veendumus, et inimesel on alati valik - elada või mitte elada. Inimene võib valida ka igavese elu. Ta võib selle valida! See on teine teadvuse tasand, see on Igavese Elu Maailmavaade. See on järgmine teadvuse tasand. Selle teadvuse tasandi juurde toob meid surma mõistmine.

Ma mõtlen selle all igavest elu füüsilises kehas siin, Maa peal. Olen kindel, et inimene võib läbida Ümberkujunemise elu kaudu, mis on täidetud Armastuse ja Rõõmuga ja maitsta Piibli igavese elupuu vilju, see tähendab - elada igavesti!

***

Inimene võib valida endale igasuguse elu variandi - see on tema võõrandamatu õigus! Seda peab alati meeles pidama ja soovitav on Maailmale juba varem oma valikust teada anda. Sellepärast on suhe surmasse Maailmavaates, mida Te ehitate, strateegilise tähtsusega. Elu ei saa avaneda täielikult, kui puudub arusaam surmast. Ja mitte ainult arusaam, vaid armastus surma vastu. Tuleb õppida armastama surma nagu elugi -  see on Ühtsus, see on igavese elu Rõõm! Sellises Maailmavaates on igavese elu reaalsus ja surma illusoorsus.

Anatoli Nekrassov, "Lätted"