Surma koht igapäevaelus

Surm on osa elust. Keegi meist ei ole surma korral kõrvaltvaataja. Meie surm tiksub igas meie keharakus ja me liigume talle üha lähemale. Ennevanasti oli surm elu igapäevane kaaslane, see oli osa igapäevaelust ja tema möödapääsmatus oli ilmselge. Inimesed põdesid ja surid kodus. Kui lähedane inimene suri, oli surnukeha nähtaval, lapsedki võisid surnut näha ja koguni katsuda. Et süüa saada, tuli maha tappa notsu, kellega lapsed oli õue peal mänginud. "Jäi katki nagu kana lend" - selle väljendi on loonud inimesed, kes on tõepoolest näinud pealt, kuidas kana lendab ilma peatagi. Siitsamast on tulnud ka väljend "nagu peata kana".

Nüüdisaegsest sünteetilisest ja hügieenilisest kultuurist on surm hoolega minema pühitud. See on pagendatud haiglate labürintidesse ja tervishoiutöötajate valvsa pilgu alla. Sealgi on see sagedasti tabuteema. Sellest on raske rääkida, sest surma peetakse tervishoiu valdkonnas kergesti ebaõnnestumiseks. Ka omastele võib surmaga kokkupuutumine olla väga raske, koguni nii raske, et surija lähedalolu kardetakse. Matustel on surnukeha peidetud kaunisse kirstu. Enam ei ole itkejaid, kes häälekalt oma kurbuse välja nutaksid ja aitaksid sellega teistelgi leida üles oma nutusoont. Nutunaiste asemele on tulnud rahustavad arstirohud. Neid võetakse sisse, et matustel mitte kokku kukkuda.

Tommy Hellsten, "Ohustatud inimene"

Kellega veedaks oma viimase elupäeva

Kujutlege, et täna oleks Teie viimane elupäev ja Teile oleks võimaldatud viimane romantiline õhtu. Kes on see inimene, kellega te selle veedaks? Nüüd küsige endalt, et kui sellelt inimeselt küsitaks sama, kas ta vastaks Teie nime? See on tegelikult üpris korralik tõehetk, sest enamik meist teab seda vastust.

Paljud meist elavad illusioonides, sama paljud meist elavad vales. Kus või kelle juures asub Sinu, Sinu partneri või Sinu unistuste kaasa süda? Kas me tegelikult panustame oma energiat õigesse kohta, kas me väärtustame oma aega, kas me väärtustame teise inimese aega? Kas me tegelikult üldse teame vastust?

Aga mis siis, kui täna ongi Sinu viimane päev? Kui täna oleks minu viimane päev, siis ma tahaks selle veeta inimesega, kelle puhul ma tean, et meil oleks ühine soov see veeta koos. Ma ei loo illusioone, ma ei valeta endale või teistele, sest just täna võibki olla viimane päev. Kui ma hoian kinni illusioonidest või pettusest, ei anna ma iial Universumile võimalust lubada minu ellu seda, mis on siiras ja tõeline, mis on määratud.

Jah, vbl tahad Sa mulle hetkel näkku karjuda, et tahaksid oma viimse õhtu veeta Kallega ja Sina pole süüdi, et tema seda ei sooviks. Aga mõtle nüüd järele, kas Sa ikka tahaksid veeta viimase päeva või veel hullem järgmised aastakümned inimsega, kes südames Sinuga koos olla ei soovi? Kas see armastus on siis tõeline? Armastus, mis hoiab egoistlikult kinni millestki, mis pole määratud.

 /Kadri Luik/