Surma koht igapäevaelus

Surm on osa elust. Keegi meist ei ole surma korral kõrvaltvaataja. Meie surm tiksub igas meie keharakus ja me liigume talle üha lähemale. Ennevanasti oli surm elu igapäevane kaaslane, see oli osa igapäevaelust ja tema möödapääsmatus oli ilmselge. Inimesed põdesid ja surid kodus. Kui lähedane inimene suri, oli surnukeha nähtaval, lapsedki võisid surnut näha ja koguni katsuda. Et süüa saada, tuli maha tappa notsu, kellega lapsed oli õue peal mänginud. "Jäi katki nagu kana lend" - selle väljendi on loonud inimesed, kes on tõepoolest näinud pealt, kuidas kana lendab ilma peatagi. Siitsamast on tulnud ka väljend "nagu peata kana".

Nüüdisaegsest sünteetilisest ja hügieenilisest kultuurist on surm hoolega minema pühitud. See on pagendatud haiglate labürintidesse ja tervishoiutöötajate valvsa pilgu alla. Sealgi on see sagedasti tabuteema. Sellest on raske rääkida, sest surma peetakse tervishoiu valdkonnas kergesti ebaõnnestumiseks. Ka omastele võib surmaga kokkupuutumine olla väga raske, koguni nii raske, et surija lähedalolu kardetakse. Matustel on surnukeha peidetud kaunisse kirstu. Enam ei ole itkejaid, kes häälekalt oma kurbuse välja nutaksid ja aitaksid sellega teistelgi leida üles oma nutusoont. Nutunaiste asemele on tulnud rahustavad arstirohud. Neid võetakse sisse, et matustel mitte kokku kukkuda.

Tommy Hellsten, "Ohustatud inimene"