Sõjamees teab oma saatust

Sõjamees läheb oma saatusele vastu, ükskõik milline see ka oleks ja võtab selle vastu täielikus alandlikkuses. Ta võtab alandlikult vastu oma osa, mitte kui taganemisvõimaluse, vaid kui elava väljakutse.

...

Ei ole midagi selles maailmas, millele sõjamees toetuda ei võiks. Sõjamees peab end juba surnuks, nii et tal ei ole midagi kaotada. Kõige halvem on talle juba juhtunud, seepärast on ta selge ja rahulik, tema tegude või sõnade järgi otsustades ei võiks keegi kahtlustada, et ta on juba kõike kogenud

Carlos Castaneda, Jutustused jõust