Pöördepunkt

Ainult siis kui me mõistame, et meie endi kätes on ületada sild üle surma kuristiku ja määrata kindlaks meie tulevase elu tee sel viisil, et me võime järgida ja saavutada seda, mida peame oma kõrgeimaks ülesandeks, ainult siis võime me anda sügavust ja perspektiivi oma praegusele eksistentsile ja vaimsetele püüdlustele. Meie aja katkirebitud ja piinatud inimolend, kes ei tea oma piiramatut minevikku ega ka oma piiramatut tulevikku, sest ta on kaotanud kontakti oma ajatu olemisega, on nagu inimene, kes kannatab ravimatu amneesia käes, vaimse haiguse käes, mis röövib talt tema teadvuse jätkumise ja seetõttu võime toimida järjekindlalt ja oma tõeslise loomusega kooskõlas. Selline inimene surem tõepoolest, sest ta samastab end oma hetkelise eksistentsiga.

***

Lääne inimesel võib olla raske asetada ennast pühendunud tiibetlase olukorda ja veelgi raskem mõista nende suhtumist, kelle jaoks elu ja surm ei ole vastandid, vaid ainult sama reaalsuse kaks poolt. Seetõttu näitavad tiibetlased välja palju vähem hirmu surma ees kui ülejäänud inimesed. Eelajalooliste uskumuste nekromantilised aspektid ja nende säilitamine osas traditsioonides ja rituaalides ka tiibeti budismis - kus inimmeelele  näidatakse sääraseid surmasümboleid nagu pealuud, skeletid, surnukehad ja kõiki hävimise ja lagunemise aspekte - ei ole elu suhtes vastikuse tekitamise vahendid, vaid vahendid, et saada kontrolli elu teise poole tumedate jõudude üle. Me peame nendega tutvuma, sest neil on jõud meie üle seni, kuni me neid kardame. Tumedate jõududega suhtlemine ei tähenda nende rahustamist või neile altkäemaksu maksmist, vaid neile oma meeles koha andmist, meie universumi kogemuste seas koha andmist, reaalsuse vajaliku osana tunnistamist, mis õpetab meile ennast mitte ühegi kindla ilmutamisvormiga siduma ning seega vabastab meid kehalisest sidemest.

***

Surma müsteerium on olnud inimmeele suurim väljakutse ja religiooni sünd. Surma läbi sai inimene teadlikuks elust. Suur bioloog (Lecomte de Noüy) ütles kord: "Looduse suurim leiutis on surm." Teiste sõnadega, isegi bioloogilisest vaatepunktist ei ole surm elu eitus, vaid viis lisada elule uusi dimensioone ja seetõttu tõsta teda kõrgemale tasemele.

***

Kuid ajal, mil inimolendid ei olnud kaotanud veel kontakti oma päritolu ja ümbruskonnaga; maailmas, kus inimene oli endiselt ühenduses looduse peente jõudude, lahkunute vaimude, jumalate ja deemonite maailmadega, lühidalt - maailmas, kus ei olnud midagi, mida võis tajuda elutuna, ei olnud surm elu vastandus, vaid elu pendli liikumise faas, pöördepunkt nagu sünd.

Pendel kiigub sünnist surmale ja tagasi surmast sünnile.

Laama Anagarika Govinda, "Valgete pilvede tee"

Sul on õigus elada omaenda elu omal viisil

Kui oled võitnud oma isikliku sõja, siis pole sul enam millegi üle kohut mõista ja teiste inimeste hinnangud sind ei mõjuta. Muidugi teed sa vigu nagu kõik inimesed, aga sinu peas on täiuslik õiglus. Sa maksad iga oma vea eest vaid üks kord ja see tasu on väga väike, sest oled enda vastu kena ja armastad end.

Don Miguel Ruiz, Don Jose Ruiz, "Viies kokkulepe"

Kui kerge on surres sinu süda?

Mehed, naised, ohvrid, sõjamehed või meistrid - me kõik oleme ühesugused. Ükski inimene pole parem või halvem kui teine. Ükski inimene pole parem või halvem kui miski muu, mis univesumis eksisteerib. Meie olemuse kõige sügavamal tasandil pole inimesel ja koeral ega inimesel ja kirbul, kärbsel või lillel vahet. Me oleme kõik üks ja seesama, tuleme ühest ja samast kohast, ja pole oluline, kust meie lugu on alguse saanud. Pole oluline, kas oleme kristlased, budistid, moslemid või hindud. Me tuleme ühest ja samast kohast, ning läheme sinnasamasse tagasi.

Lõpmatus loob kõik, mis eksisteerib, ja kui see tsükkel on läbi, siis läheb kõik lõpmatusse tagasi. Muidugi, keha sureb, sest keha omanik on surelik, aga sina, jõud, oled surematu. Selles jõus, kus elutseb mõistus, on vale ainus, mis sureb. Muistses Egiptuses öeldi: kui surres on su süda kergem kui sulg, siis tere tulemast taevasse. Kui su süda on raskem kui sulg, siis sa taevasse ei pääse. Valed ei saa jõu sisse tagasi minna, aga tõde läheb jõu juurde tagasi, sest tõde on jõu peegeldus, on lõpmatuse peegeldus. Ja siit küsimus: kui rasked on sinu valed? Kas sinu süda kannab viha, raevu, süü või kahetsuse koormat?

Don Miguel Ruiz, Don Jose Ruiz, "Viies kokkulepe"