Kui kerge on surres sinu süda?

Mehed, naised, ohvrid, sõjamehed või meistrid - me kõik oleme ühesugused. Ükski inimene pole parem või halvem kui teine. Ükski inimene pole parem või halvem kui miski muu, mis univesumis eksisteerib. Meie olemuse kõige sügavamal tasandil pole inimesel ja koeral ega inimesel ja kirbul, kärbsel või lillel vahet. Me oleme kõik üks ja seesama, tuleme ühest ja samast kohast, ja pole oluline, kust meie lugu on alguse saanud. Pole oluline, kas oleme kristlased, budistid, moslemid või hindud. Me tuleme ühest ja samast kohast, ning läheme sinnasamasse tagasi.

Lõpmatus loob kõik, mis eksisteerib, ja kui see tsükkel on läbi, siis läheb kõik lõpmatusse tagasi. Muidugi, keha sureb, sest keha omanik on surelik, aga sina, jõud, oled surematu. Selles jõus, kus elutseb mõistus, on vale ainus, mis sureb. Muistses Egiptuses öeldi: kui surres on su süda kergem kui sulg, siis tere tulemast taevasse. Kui su süda on raskem kui sulg, siis sa taevasse ei pääse. Valed ei saa jõu sisse tagasi minna, aga tõde läheb jõu juurde tagasi, sest tõde on jõu peegeldus, on lõpmatuse peegeldus. Ja siit küsimus: kui rasked on sinu valed? Kas sinu süda kannab viha, raevu, süü või kahetsuse koormat?

Don Miguel Ruiz, Don Jose Ruiz, "Viies kokkulepe"