Häbimärki kandev kultuur

Need, kes põevad tugevusehaigust, kummardavad neid, kes oma nõrkust välja ei näita. Mida see tähendab? Et sellele küsimusele vastata, peame esmalt selgusele jõudma, missugune võiks olla kõige suurem nõrkus ja selle nõrkuse äärmuslik ilming. Suurim nõrkus on surm. Surm on see verstapost meie elukäigus, kus me oma jõu lõplikult kaotame. Meist saavad abitud ja iseseisvusetud, loobume lõpuks koguni oma ihulikkusest. Teel selle lõpu poole tehakse meid juba meie eluajal tuttavaks surmaga. Elu püüab meid nimelt mitmel viisil meie nõrkusega silmitsi seada. Elu sunnib meid kord hellalt, kord karmima käega tutvust tegema oma inimliku olemusega.

Armastuse hõlmas võime surra, aga armastuse hõlmas võime ka elada. Armastus on jõud, mis võib meid kanda läbi mitte ainult surmast, vaid ka elust. Armastus on surma liitlane ja saadik, tundlik kutsuja. Armastus kutsub meid surmaga silmitsi seisma juba meie eluajal.

Surm äratab inimese ellu. Seda teavad kõik, keda surm on lähedalt puudutanud. Elu jooksul tehtud otsustele heidab surma lähedus kirgast valgust. Surm paneb väärtused paika just sellega, et tuletab meile meelde meie surelikkust. Meie elu ei kesta igavesti. Sügavam arusaamine sellest paneb meid suhtuma elusse aupaklikult. Inimene, kes austab elu, ei taha elust lahkuda.

Tommy Hellsten, "Ohustatud inimene"