Mäletan kõike selgesti. Kõigepealt ajas mind iiveldama. Püüdsin istuli tõusta. Tulin sellega küll toime, aga mul hakkas kohe halvem. Tundsin end kohutavalt nõrgana ja otsekui libisesin kuhugi. See polnud minestamise moodi. Minestamine on justkui allaandmine. Mina teadsin, nagu viidaks mind minema.
Tekkis tunne nagu oleksin teel teadmata kuhu. Olin kindel, et lähen kuhugi mujale. Hõikasin viimse hingetõmbega:"Midagi on halvasti, ma lähen." Ja läksingi.
Hiljem sai teada, et kõrvalvoodi patsient oli kutsunud õed. Kaks õde tormas kohe mu voodi juurde, arstid kannul.
Meditsiinislises keeles nimetati seda südameseiskumiseks. Teiste sõnadega, mu süda oli lakanud löömast. Olin läinud üürikesele külaskäigule teise maailma ja see, mida ma seal nägin, muutis mu elu.
Füüsilisest kehast lahkumise hetkel tundsin end siit ja praegusest ära kistavat ja välgukiirusel paisatavat kuhugi, mille kohta ma ei leia muud sõna kui tulevik.
Vägi, mis mind kiskus, oli vastupandamatu, ja kummalisel kombel polnud mul tahtmistki vastu panna. Läksin väga meelsasti.
Jõud, mis mu kulgemissuunda kontrollis, oli meeldivalt keelitav. Tegelikult olin lausa põnevil ja ootasin sihtpunkti jõudmist. Leebelt tukslev vägi juhtis mind kindlalt ja kõrvalekaldumatult tunnelisarnasesse musta tühjusesse, kus nägin läbitungimatust pimedusest hoolimata kõike.
Mul oli tunne, et see olin endiselt mina, ainult ilma füüsilise keha inertsit ja kaaluta. Mu keha oli seal, mina ise siin. Olin nende eraldumisest selgelt teadlik. Samas tundsin imelist rahu ja peaaegu eufoorilist ootusärevust. Nagu ma juba ütlesin, valitses tunnelis pilkane pimedus, ometi nägin ma kõike. Tunneli lõpus väljusin kirjeldamatusse puhta valge valguse maailma.
Tuldud suunas tagasi vaadates nägin oma keha haiglavoodis arstidest ja õdedest ümbritsetuna. Nad töötasid palavikuliselt, et mind tagasi tuua. Äraolevalt, kuid siiski huvitatult vaatasin seda kõike pealt. Nemad olid hirmul, mina rahulik. Nemad olid selles ilmas, mina teises.
Olin tajuvõimeline, kuid ilmselt nähtamatu, mõistsin, et viibin endiselt pärismaailmas, aga ei ole selle osa. Nägin toimuvat pealt, kuid ei võtnud sellest aktiivselt osa. Oleksin nagu kinos olnud. Vaatasin rolli mängivaid näitlejaid justkui pimedas kinosaalis istudes. Mina neid nägin, nemad mind mitte.
Tõdesin, et nii nagu kinos on mehaanik, kelleta film linale ei jõua, sõltus kõik see, mida ma jälgisin, mingist välisest jõust, keda ma ei näinud. Enne filmi algust lülitab kinomehaanik projektori sisse. Ilma valgusvihuta pole midagi näha, midagi pole olemaski. Mu keha, mis lamas voodis, ei liigahtanudki. Valgus oli puudu. Uues ümbruses jõudsin pikemata tõdemusele, et mina - see mina, mis nüüd eksisteeris ainult teises maailmas - olingi valgus, mis sünnitas filmi.
Arvan, et sellepärast mul oligi kerge füüsilisest kehast eralduda. Valgust, mis oli teinud minust "minu", ei olnud enam. Usun, et sama juhtub meie kõigiga, kui surmatund kätte jõuab. Tuli kustub, te lahkute kehast ja näete seda lamamas. Heitnud sellele viimase pilgu, jätate selle igaveseks maha. Füüsilist keha pole enam vaja.
Kui otsustate kodust lõplikult lahkuda, kustutate arvatavasti tule, ja kui ahi köeb, kustutate ka selle. Nagu keha, nii jääb ka maja tühjaks, pimedaks ja jahtub peagi. See on endiselt seal, kuhu see teist jäi, aga teie ei ole enam sees, teie olete väljas ja vaatate seda eemalt.
Sel hetkel sain teada, et kehast lahkumine on täiesti loomulik.
Kuhu te lähete? Minu kogemus näitab, et te lähete tagasi sinna, kust enne sissekolimist tulite. Te lähete sinna, kus asub Jumal. Sealt oletegi pärit. Mõned nimetavad seda "Kristuse ihuks". Kui nad mõtlevad Kristuse all valgust, siis kasutavad nad õiget sõna, mis on tähenduselt samaväärne Jumalaga.
Enne kui ma tol saatuslikult 16.detsembril surin, ei olnud ma teab kui usklik olnud. Ma ei olnud ühegi konfessiooni liige, ehkki inglasena kuulusin nime poolest episkopaalkirikusse.
Surmakogemuse ja selle eelse usulise peataoleku tagajärjel olen nüüd veendunud, et kõik õpetused olid suurelt osalt muinasjutud.
Ajatu teekonna kestel läbi valguse ja pimeduse avaldus tõde, mida olin meeleheitlikult lapsenateada tahtnud, ainsa lõõskava hetkega. Ma ei kuulanud enam nende teooriaid ja fantaasiaid, kes polnud seal ise käinud. Nägin täit tõde.
Leidsin Jumala sealt, kus Ta ütles end olevat - pika musta tunneli või tühjuse pimedusest. Ta näitas end mulle kirjeldamatu valge valgusena. Tegelikult Ta oligi valgus tunneli lõpus.
Uskumatu oli see, et ka mina olin selle kirjeldamatu valge valguse loodud osa. Ma teadsin, et Jumal on minuga. See teadmine ei jõudnud minuni sõnadega. Tõde ja vastus kõigile elu jooksul tekkinud küsimustele said ainsa silmapilguga mu teadvuse osaks.
Sain teada, et elu ja surma ei ole olemas. On ainult elu, ja see on Igavene Elu.
***
Mõni minut pärast südaööd hakkas mul väga halb. Kella kaheks olin
kindel, et mul on äge gastroenteriit; oksendamine ja kõhulahtisus
vaevasid mind kella kaheksani. Kella kümneks olid välja kujunenud kõik
ägeda mürgistuse tunnused: tugev kõhuvalu, kõhulahtisus, pulss oli kiire
ja hingetõmbeid võimatu loendada. Tahtsin helistada, et abi kutsuda,
aga ei jaksanud ja loobusin. Mõistsin, et olen väga haige ja võtsin
mõttes kähku kokku oma rahalise olukorra. Ma ei tundnud, et teadvus
oleks tuhmunud, kuid märkasin äkki, et minu teadvus irdub teisest
teadvusest, mis on samuti minu oma...
Järk-järgult
hoomasin, et näen peale oma keha ja voodi, millel see lebas, kogu maja
ja aeda, seejärel tõdesin, et näen peale kodu ka kõike Londonis ja
Šotimaal, tegelikult igal pool, kuhu tähelepanu pöördus.
Nägin,
kuidas A mu magamistuppa astus. Mõistsin, et ta sai hirmsa vapustuse,
nägin teda telefoni juurde ruttamas. Nägin, kuidas mu arst teised
patsiendid sinnapaika jättis ja väga kiiresti minu juurde tuli, kuulsin
teda ütlemas või nägin teda mõtlemas: "Ta on minekul." Kuulsin üsna
selgesti, kuidas ta voodi juures minuga rääkis ja ma ei olnud võimeline
vastama. Sain päris kurjaks, kui arst võttis süstla ja süstis minusse
midagi, hiljem selgus, et kamprit. Kui mu süda hakkas lööma, kisti mind
kehasse tagasi ja ma olin äärmiselt pahane, sest mul oli olnud nii
huvitav ja ma olin just hakanud mõistma, kus olen ja mida näen. Naasin
kehasse tagasikiskumise pärast tigedana ja kui olin juba tagasi,
tuhmusid selged nägemused ja mind seestas teadvusvälgatus, mis nõretas
valust.
***
Sel ööl, kui ma haiglavoodi ääres valvava isa silme all visklesin ja vähkresin, tuli vanaema miu juurde. Tal oli seljas tumesinine kleit ja tume kampsun nagu eluajal ikka. Tema kõrval oli naine, keda ma ei tundnud. Ent kuidagi teadsin ma, et ta on eriline.
Vanaema ja teine naine aitasid mu voodist välja, astusid mu kõrvale, vanaema võttis mu paremast, teine naine vasakust käest. Ma ei mäleta, et oleksin kehast lahkunud. Tundsin end täiesti julgelt ega kartnud midagi. Olin uudishimulik, mis saab edasi.
Hakkasime kolmekesi mööda pikka koridori minema. Me pigem hõljusime kui kõndisime. Koridor oli pime, mõlemat kätt olid uksed. Need ei huvitanud mind. Kogu mu tähelepanu oli suunatud valgusele koridori lõpus. See oli eredaim valgus, mida olin iial näinud. Ometi polnud valus sellesse vaadata. Valgus oli väga ere, aga ikkagi nägin vanaema ja teist naist päris selgelt. Valgus ei pimestanud mind ega moonutanud nende näojooni. See ei heidutanud mind üldse, mõte lähemale minekust ajas elevile.
Siis kostis hääl. Ma ei näinud, kelle suust see kostis, ma ei näinud, kus ta seisis, aga see oli mehe hääl. See ütles:"Viige ta tagasi."
See oli kõik, rohkem ei öelnud hääl midagi. Siis äkki lasksid vanaema ja teine naine mu kätest lahti ja ma olin jälle voodis läbihigistatud linade vahel.
"Isa, ma nägin vanaema," ütlesin erutatult, kui õed olid mu voodipesu vahetanud ja mind vannitanud. Isa oli ülirõõmus, et olin toibunud ja palavik oli alla läinud. Aga tal polnud kombeks teiste nähes nutta ega vaimustuda.
"Sa nägid seda unes, " arvas ta, kui jutustasin talle koridorist, valgusest ja erilisest naisest.
Siiski teadsin ma, et see polnud uni. See oli juhtunud päriselt. See on mul selgesti meeles ka nüüd, pool sajandit hiljem.
Alles mõne aasta möödudes hakkas isa selle öö kohta lähemalt pärima. Eriti huvitas teda naine, kes oli vanaemaga koos. Siis sain teada, et olin tol ööl näinud ema. Hiljem näitas isa mulle fotosid, mis seda kinnitasid.
***
Mingi hetkel ärkasin koomast ja leidsin end eendilt, mis oli vaid paar tolli lai. Jalgealune tundus ebakindel ja kukkumisohtlik. Olin pilkases pimeduses. Ma ei näinud midagi, kuid tajusin ääretut tühjust. Ma ei mäletanud oma nime, kust pärit olin või kuidas ma sinna sattunud olin. Ma üksnens kordasin endamisi:"Ära kuku!"
Mu mõtted uperpallitasid:"Kes ma olen? Kuidas ma siia sain? Ära kuku!"Tundsin end ikka endana, nagu oleks mul füüsiline keha. Tundsin taldade all eendit, mis oli liiga kitsuke, et korralikult seista, tundsin, et selg ja käsivarred riivavad seina. Ma tajusin keha, kuigi ei näinud seda.
Surudes end kogu jõust vastu nähtamatut musta seina ja jalgu vastu nähtamatut musta eendit, nihkusin edasi. Liikusin aeglaselt, korrutades endamisi: "Ära kuku, ära kuku, ära kuku," ja aina nihkusin jalgu lohistades. Et oli kottpime, polnud mul sihtmärki, mille poole liikuda, ega mingit turvatunnet. Kartsin väga sügavikku kukkuda. Kui olin teadmata aja seina äärt pidi edasi nihkunud, laienes eend veidi. Minu määratuks kergenduseks oli see viimaks nii lai, et sain normaalselt kõndida ega pidanud kukkumist kartma. Kõndisin pimeduses, ikka veel sihitult, aga vähemalt kukkumise ees surmahirmu tundmata.
"Kuhu ma nüüd lähen?" küsisin endalt.
Siis nägin taamal tähte. Et muud midagi polnud näha, hakkasin tähe poole minema. Mida lähemale ma jõudsin, seda eredamalt see paistis. Tundsin end mugavamalt, rahulikumana. Hirmu kadudes läksin tähest elevile ja lisasin sammu.
Kui olin lähemale jõudnud, nägin valguskiiri ühekorraga tähest välja ja sinna sisse sähvivat. Siis laskusid rohekad kiired alla, moodustades ümberringi bittrastriga sarnaneva võrestiku, nagu tekib arvutiekraanile enne maastiku kuvamist.
Hakkasin veel käbedamalt astuma. Kiiri aina sähvis, moodustades künkaid ja tasandikke. Ma ei pööranud kiirtele suuremat tähelepanu, sest olin keskendunud ees paistvale valgusele. Mu ainus eesmärk oli tähe juurde jõuda.
Lõpuks olin kohal. Tähe poole küünitades nägin silmanurgast lõputuid veerjaid künkaid ja rohtu. Mastik ulatus kaugemale, kui silms eletas, tajusin, et lõpmatusse. Vaevalt olin ma seda näinud, kui sisenesin valgusesse.
Samal hetkel, kui ma sisenesin valgusesse, sai ka minust endast valgus. Tundsin nagu teaksin ma kõike. Teadsin vastuseid kõikidele miksidele, tundsin, et kõik, mis iial olemas olnud või saab olemas olema, on üks terviklik ainulisus. Valgus oli mina, mina olin valgus. Mina olin kõik, kõik oli mina.
Sel hetkel tundsin end vagusa ja rahulikuna, mul polnud mingeid emotsioone. Polnud kurbust, armastust, vihkamist, üldse mitte mingeid tundeid. Ma lihtsalt olin.
Pean rõhutama, et valguses olles ei näinud ma midagi tähelepanuväärset. Ma ei näinud ingleid, ma ei näinud Jeesust, ma ei näinud inimesi ega esemeid. Nägin ainult valgust, ja siiski tundus mulle, et see kõik, täpselt nagu pimedus oli olnud kõik. Mul polnud vajagi näha vormitud ainet. Nägin loomiseelset loomet.
Siis kõnetas mind hääl, see kõnetas mind minu oma häälega, nagu räägiksin iseendaga. Samas rääkis see minuga kõige muu häälega. Mina olin see, see olin mina.
Valgus ütles mulle:"Sa pead tagasi minema."
Ühtlasi tundus, nagu oleksin mina ise endale öelnud:"Ma pean tagasi minema."
Ma mõistsin, kuhu. Ma mõistsin, miks. Ma ei tahtnud vastu vaielda ega tõrkuda. Teadsin vaid, et pean tagasi minema. Mulle ei seletatud midagi, sest ma ma mõistsin niigi kõige põhjust. Kõik oli, nagu nüüd tundub, puht loogiline, kahtlustele polnud vähimatki ruumi.
***
Esimene, mida ma pärast kiirabiautos ärkamist mäeltan, oli see, et seisin pikal teerajal. Mõlemal pool olid järsud kaldad, rada sarnanes kuivanud jõesängi või kanaliga, kus polnud vett. Oli ilus kevadine päev, mõlemad kaldad olid kaetud rohu ja põllulilledega. Läksin õnnelikuna mööda teed, südameatakivalust täiset puutumatuna. Ma ei näinud ees valgust ega midagi, kuid mind valdas tugev tunne, et liigun millegi tohutult toreda poole, kuhugi, kuhu ma tõesti tahan minna. Mind haaras niisugune ootsuärevus, nagu tuntakse, minnes kuhugi, kuhu kangesti igatsetakse.
Teed mööda edasi liikudes (ma ei nimetaks seda kõndimiseks, sest ma ei mäleta et mul oleksid olnud jalad) möödusin vastutulijatest. Mõnda neist ma tundsin, näitseks endist abikaasat, kes oli surnud mõni aasta tagasi. Ta oli mulle väga kallis olnud, möödumisel naeratasime teineteisele, nagu jagaksime tähtsat saladust. Teisi ma ära ei tundnud, aga siiski tulid nad kuidagi tuttavad ette ja mul oli neid nähes hea meel.
Ma ei muretsenud üldse selle pärast, kus ma olen, ega mõelnud, mida mu sealolek tähendab. Mul oli lihtsalt hea meel, et liigun mööda ilusat rada selle tundmatu, kuid imelise poole, mis mind raja lõpus ootab. Sinnapoole liikudes teadsin sisimas, et kui ma sellel rajal enam olla ei taha, võin minna ükskõik kuhu, kus tahaksin olla, mitte miski ei takista mind minemast, kuhu vaid soovin. Ent ma ei soovinudki kuskil mujal olla.
Ees paremal nägin puud. Ma ei tunne puid, aga see oli ilus suur puu, lehed haljendasid taevasina taustal. Puu tüvele toetus naine. Ma ei tundnud teda, kuigi temagi tuli rahustavalt tuttav ette. Samamoodi ei tunne te kõiki kodulinna elanikke, aga üht kui teist inimest olete nii sageli näinud, et neid kohates teate, et olete koduses kohas. Umbes nii ma tundsin.
Naine oli üsna noor, ütleksin, et alla kolmekümne, tal olid tumedad juuksed ja tumedad rõivad, kuigi ma ei saanud päris täpselt aru, mis tal õigupoolest seljas oli. Ta naeratas mulle väga lahkelt. Kui ma temaga kohakuti jõudsin, hõiskas ta:"Kas sa lähed ikka õiget teed?"
Ta ütles seda üsna sõbralikult, aga vaevalt oli ta need sõnad suust saanud, kui mu vaimusilma ette kerkis väga selgelt Leanne. Naljakas, rada pidi minnes polnud ma temast kordagi mõelnud, ehkki tavaelus ei lähe ta mul viivukski meelest. Sõbrad ütlevad koguni, et ma mõtlen ja räägin temast lausa sonimiseni.
Kui naine mind kõnetas, kerkis Leanne'i näoke mu silme ette. Mõistsin, et kui ma rada mööda edasi lähen, jätan tema maha.
"Ei lähe!" karjatasin kabuhirmus. Ja oligi kõik. Teerada kadus otsekohe, naine ja puu niisamuti. Ärkasin haiglas aparaatide keskel.
Tammy Cohen, Päev, mil ma surin
