Pöördepunkt

Ainult siis kui me mõistame, et meie endi kätes on ületada sild üle surma kuristiku ja määrata kindlaks meie tulevase elu tee sel viisil, et me võime järgida ja saavutada seda, mida peame oma kõrgeimaks ülesandeks, ainult siis võime me anda sügavust ja perspektiivi oma praegusele eksistentsile ja vaimsetele püüdlustele. Meie aja katkirebitud ja piinatud inimolend, kes ei tea oma piiramatut minevikku ega ka oma piiramatut tulevikku, sest ta on kaotanud kontakti oma ajatu olemisega, on nagu inimene, kes kannatab ravimatu amneesia käes, vaimse haiguse käes, mis röövib talt tema teadvuse jätkumise ja seetõttu võime toimida järjekindlalt ja oma tõeslise loomusega kooskõlas. Selline inimene surem tõepoolest, sest ta samastab end oma hetkelise eksistentsiga.

***

Lääne inimesel võib olla raske asetada ennast pühendunud tiibetlase olukorda ja veelgi raskem mõista nende suhtumist, kelle jaoks elu ja surm ei ole vastandid, vaid ainult sama reaalsuse kaks poolt. Seetõttu näitavad tiibetlased välja palju vähem hirmu surma ees kui ülejäänud inimesed. Eelajalooliste uskumuste nekromantilised aspektid ja nende säilitamine osas traditsioonides ja rituaalides ka tiibeti budismis - kus inimmeelele  näidatakse sääraseid surmasümboleid nagu pealuud, skeletid, surnukehad ja kõiki hävimise ja lagunemise aspekte - ei ole elu suhtes vastikuse tekitamise vahendid, vaid vahendid, et saada kontrolli elu teise poole tumedate jõudude üle. Me peame nendega tutvuma, sest neil on jõud meie üle seni, kuni me neid kardame. Tumedate jõududega suhtlemine ei tähenda nende rahustamist või neile altkäemaksu maksmist, vaid neile oma meeles koha andmist, meie universumi kogemuste seas koha andmist, reaalsuse vajaliku osana tunnistamist, mis õpetab meile ennast mitte ühegi kindla ilmutamisvormiga siduma ning seega vabastab meid kehalisest sidemest.

***

Surma müsteerium on olnud inimmeele suurim väljakutse ja religiooni sünd. Surma läbi sai inimene teadlikuks elust. Suur bioloog (Lecomte de Noüy) ütles kord: "Looduse suurim leiutis on surm." Teiste sõnadega, isegi bioloogilisest vaatepunktist ei ole surm elu eitus, vaid viis lisada elule uusi dimensioone ja seetõttu tõsta teda kõrgemale tasemele.

***

Kuid ajal, mil inimolendid ei olnud kaotanud veel kontakti oma päritolu ja ümbruskonnaga; maailmas, kus inimene oli endiselt ühenduses looduse peente jõudude, lahkunute vaimude, jumalate ja deemonite maailmadega, lühidalt - maailmas, kus ei olnud midagi, mida võis tajuda elutuna, ei olnud surm elu vastandus, vaid elu pendli liikumise faas, pöördepunkt nagu sünd.

Pendel kiigub sünnist surmale ja tagasi surmast sünnile.

Laama Anagarika Govinda, "Valgete pilvede tee"

Sul on õigus elada omaenda elu omal viisil

Kui oled võitnud oma isikliku sõja, siis pole sul enam millegi üle kohut mõista ja teiste inimeste hinnangud sind ei mõjuta. Muidugi teed sa vigu nagu kõik inimesed, aga sinu peas on täiuslik õiglus. Sa maksad iga oma vea eest vaid üks kord ja see tasu on väga väike, sest oled enda vastu kena ja armastad end.

Don Miguel Ruiz, Don Jose Ruiz, "Viies kokkulepe"

Kui kerge on surres sinu süda?

Mehed, naised, ohvrid, sõjamehed või meistrid - me kõik oleme ühesugused. Ükski inimene pole parem või halvem kui teine. Ükski inimene pole parem või halvem kui miski muu, mis univesumis eksisteerib. Meie olemuse kõige sügavamal tasandil pole inimesel ja koeral ega inimesel ja kirbul, kärbsel või lillel vahet. Me oleme kõik üks ja seesama, tuleme ühest ja samast kohast, ja pole oluline, kust meie lugu on alguse saanud. Pole oluline, kas oleme kristlased, budistid, moslemid või hindud. Me tuleme ühest ja samast kohast, ning läheme sinnasamasse tagasi.

Lõpmatus loob kõik, mis eksisteerib, ja kui see tsükkel on läbi, siis läheb kõik lõpmatusse tagasi. Muidugi, keha sureb, sest keha omanik on surelik, aga sina, jõud, oled surematu. Selles jõus, kus elutseb mõistus, on vale ainus, mis sureb. Muistses Egiptuses öeldi: kui surres on su süda kergem kui sulg, siis tere tulemast taevasse. Kui su süda on raskem kui sulg, siis sa taevasse ei pääse. Valed ei saa jõu sisse tagasi minna, aga tõde läheb jõu juurde tagasi, sest tõde on jõu peegeldus, on lõpmatuse peegeldus. Ja siit küsimus: kui rasked on sinu valed? Kas sinu süda kannab viha, raevu, süü või kahetsuse koormat?

Don Miguel Ruiz, Don Jose Ruiz, "Viies kokkulepe"

Gitandžali. Aednik.

6

Nopi see tilluke õieke ja võta ta, ära viivita!
Kardan, et ta võib närbuda ja põrmu pudeneda.
Vahest pole Su pärjas talle kohta,
aga austa teda oma käe valusa puutega ja nopi ta.
Kardan, et enne, kui arugi saan, võib päev lõppeda
ja pakkumise aeg mööduda.
Võib-olla pole õiekese värv küll sügav
ja lõhngi on nõrk, aga teda oma teenistuses kasuta
ja nopi ta, kuni on aega.

39

Kui mu süda on kuivanud ja kõva,
tule mu peale halastuse valanguga.
Kui arm on mu elust kadunud,
tule laulu rõkatusega.
Kui äge töö lärmitseb kõikjal,
sulgedes mind sealpoolsusest välja,
siis, mu vaikuse isand, tule mu juurde
oma puhkuse ja rahuga.
Kui mu kerjusesüda istub kägaras nurgas,
mu kuningas, murra uks lahti
ja tule pidulikult kuningana.
Kui iha pimestab mu meelt põrmu ja pettusega,
oo Sina püha, Sina ärgas, tule oma kõue ja valgusega.

74

Maailma audientsisaalis istub lihtne rohulibleke
selsamal vaibal päikesekiire ja kesköö tähtedega.
Nii jagavad minu lauludki maailma südames
istmeid pilvede ja metsade muusikaga.
Aga sina, rikas mees, sinu vara ei osale
päikese rõõmsa kulla lihtsas ülevuses
ega meeliskleva kuu küpses kumas.
Kõikehõlmava taeva õnnistust
ei valata sellele.
Ja kui tuleb surm, siis see kahvatub
ja närtsib ja põrmustub.

Rabindranath Tagore, Gitandžali; Aednik

Jumal on oma halastuses lõpmatu - ja oma karmuses halastamatu kõigi nende vastu, kel ei jätku julgust julgeda.

Paulo Coelho, "Viies mägi"

Mis on kõige hullem, mis võib meiega juhtuda?

Mis on kõige hullem, mis võib meiega juhtuda? Surm? Me kõik sureme, ja siin pole midagi teha. Me võime nautida oma teekonda või mässata ja kannatada. Aga mäss on kasutu. Me oleme programmeeritud olema need, kes oleme, ja võime olla vaid need, kes oleme.

Don Miguel Ruiz, Don Jose Ruiz, "Viies kokkulepe"

Olen kannatanud ning tundnud meeleheidet ja surma,
ja olen õnnelik, et elan selles suures maailmas.

Mu elus on radu, mis on tühjad ja vaiksed.
Need on avatud paigad, kus mu töörohketel
päevadel oli oma valgus ja õhk.

Vabasta mind mu täitumata minevikust, mis
liibub mulle tagantpoolt ligi, muutes suremise
raskeks.

Olgu see viimane sõna, et ma usun kindlalt
Sinu armastusse.

Rabindranath Tagore, "Ekslevad linnud"

Surmahirm

Hirm võib halvata kogu tegevuse, surmahirm kogu elu. Miks tuntakse hirmu surma ees? Mida siis tegelikult kardetakse - on see ikka surm, mis hirmutab? Meie elu siin maapeal ei ole igavene, see on pea kõigile teada. Kas poleks parem end selleks ette valmistada, et me kõik kord kunagi surema peame.  Ja ikkagi... surmahirm. Miks küll? Või on see lihtsalt väljend. Sõnum sellest, et ei julgeta eladagi. Suremisest rääkimata.

Mis see surm siis ikkagi on - üks hetk, kus hing lahkub kehast - vaid üksainus hetk. Ja mis siin hirmsat on. Valus? Kas tegelikult on surmahirm hirm valu ees? Kas surm on valus? Vaevalt. See hetk on nii üürike. Ja miks peakski surm valus olema. Ei pruugi ju. Õnnetuses haiget saanu vaevleb paranedes ilmselt palju kauem valu käes kui see, kelle surm kohe ära viis...

Või on see hirm tundmatuse, teadmatuse ees? Et mis saab edasi? Kas poleks põnev seda teada saada?

On kahte liiki surma

Mulle tundub, et surma on kahte liiki - üks on tasu kurjade tegude eest ja teine tasu heategude eest. Esimene surma liik on hirmuäratav, sest sellele järgneb Teispoolses maailmas karistus. Teist surma liiki võib kirjeldada ühe tuntud laulu sõnadega:

Surm ei ole hirmus
Kohtusime kordi lahinguis
ja nüüdki tiirleb minu ümber...

***

Ma taipasin kõikides religioonides peituvat lihtsat tõde: surm ei ole hirmus - patt on hirmus.

***

"Vaata aga vaata, surma nägu õilistab inimest," mõtlesin ma tookord tatise poisikesena.

Kui paradoksaalselt see ka ei kõla, kuid kui surm saabuks sagedamini, siis oleks inimestel rohkem õilsamaid mõtteid. Tõenäoliselt tunneb inimene alateadlikult ülemineku aja lähenemist teistsugusesse maailma, kus teda ootavad täiesti teistsugused eluseadused, kus mõtete puhtus omab suurt tähtsust.

Ernst Muldašev, Läkitus iidsetelt inimestelt

Olgu elu ilus nagu suvised õied
ja surm nagu sügisesed lehed.

Rabindranath Tagore, Ekslevad linnud

Tsitaadid elust ja surmast

• Surm on surematuse esimeseks tingimuseks.
• Elu vajab surma ja surm elu, et oma olemasolu tõestada.
• Pärast surma saad selleks, kes sa olid enne sündi.

Arthur Schopenhauer

• Lõpuks on surm hästi korraldatud mõistusele üksnes järgmine suur seikus
• Kui me vaatame surma ja pimedust, on tundmatus see, mida me kardame.
• Surm pole elu vastand, vaid osa sellest.

Albus Dumbledore, Harry Potteri raamatud

• Esimese poole elus sa harjutad ennast eluga, klammerdudes oma surma külge, justkui oleks see pääsetee, ja teise poole harjutad ennast oma surmaga, klammerdudes elu külge, nagu oleks pääsetee seal.

Tõnu Õnnepalu,“Flandria päevik”

• Surra pole midagi, hirmus on mitte elada.

Victor Hugo, "Hüljatud"

• Elust tuleb lahkuda nagu pidusöögilt: tänada perenaist ja siis kompsud kokku panna.

Tundmatu

• Mul pole midagi suremise vastu, aga mind ajab vihale, et ma peangi surnuks jääma.

Tundmatu

• Surm ei tähenda meile midagi, sest kui me oleme  elus, siis pole surm tulnud, ja kui ta tuleb, siis pole enam meid.

Epikuros

• Elavad ja surnud - neis kajastub üks- ja seesama ning kõikehõlmav eksistents.

Manfred Kyber

• Üldiselt on palju kergem surra hingeliselt ja isegi füüsiliselt teiste eest kui õppida elama enda heaks.

Maurice Maeterlinck

• Hirm elu ees on XX sajandi lemmikhaigus.

Edward John Phelps

• Plaanid luhtuvad, kui pole eesmärki. Kui inimene ei tea, mis sadamasse ta sõuab, pole ükski tuul õige.

Seneca

• Surm on palju parem kui surmahirm.

Prantsuse vanasõna

• Nii mulle kui Hadese väravatele on vihkamisväärne see, kes südames kannab üht, kuid räägib muud.

Homeros

•  Inimene peab elama koos endaga ja kandma hoolt, et ta oleks alati hea seltsiline.

Charles Evans Hughes

• Hulk kordi enne surma sureb pelgur, ent vapper maitseb surma ainult kord.

William Shakespeare

Surmapitser annab elumündile väärtuse;

võimaldades eluga osta seda, mis on tõeliselt väärtuslik. 

Rabindranath Tagore, Ekslevad linnud

Ainuke tõde on armastus

Rebi mu riided puruks ning jaga nendele, kes usuvad surma ja suudavad seeläbi iga päeva võtta kui viimast siin maa peal. Ütle nendele inimestele, et ma nägin Jumala palet; et nad ei kardaks ega laseks end lõdvaks. Et nad otsiksid ainsamat tõde, mis on armastus. Et nad elaksid oma seaduste järgi.

Paulo Coelho, "Zahir"

Kas ma võin surra?

- Kas ma võin surra?
- Nagu sa väga hästi tead, siis me kõik mitte ainult ei või, vaid lausa suremegi.

- Ma tean, et jään elama.