Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik
21. juuli 2011
Surma nägu
Tundsin suurt rahu enda peale tulevat ja kellegi kohalolu. Vaatasin ringi ja nägin oma surma nägu. See polnud see surm, mida olin hetk tagasi kogenud, mille olin oma kujutluses hirmuga loonud; see oli mu tõeline surm, mu sõber ja nõuandja, kes ei lubanud mul enam kunagi sellise argpüksina käituda. Sellest hetkest alates sai temast minu suurem abimees kui Peetruse toetav käsi ja nõuanded. Tema ei lase mul enam lükata homsesse asju, mida peaksin nautima täna. Tema ei lase mul põgeneda elu lahingute eest, tema aitab mul võidelda minu õiglast võitlust. Enam mitte kunagi, mitte iialgi ei tunne ma end naeruväärsena ükskõik mida korda saates. Sest tema on minu kõrval ja ütleb, et kui tema võttis mu käest kinni, et koos minuga rännata, pean mina jätma maha kõige suurema patu, mis olemas on: kahetsuse. Veendunud tema läheduses ja tema näo õrnuses, olin ma kindel, suudan juua elu allikast.
20. juuli 2011
Surma teadvustamine
"Looduses on inimesed ainsad olevused, kes teadvustavad endale surma. Sel - ja ainult sel põhjusel tunnen ma sügavat austust inimsoo vastu ja usun, et tema tulevik saab olema palju parem kui olevik. Isegi teades, et tema päevade arv on loetud ja ja need saavad otsa kõige ootamatumal hetkel, muudab inimene oma elu lahinguks, mis on igavest elu elava olendi vääriline. Mida inimesed edevuseks peavad - hea töökoha hülgamist, laste saamist, oma nime unustusehõlma vajumise takistamist - on minu arvates inimväärikuse ülim väljendus.
Kuid habraste olevustena püüavad inimesed siiski selle tõsiasja maha salata, et ükskord tuleb surra. Nad ei mõista, et surm ongi see, mis motiveerib neid tegema parimaid asju elus. Nad kardavad astuda pimedusse, kardavad teadmatust, ja ainus viis, kuidas sellest võitu saada, on ignoreerida tõsiasja, et elupäevade arv on piiratud. Nad ei mõista, et surma teadvustades saaksid nad veelgi julgemad olla ja oma igapäevaste vallutustega palju kaugemale minna, sest kaotada pole midagi - surm on ju vältimatu.
Surm on meie pidev kaaslane ja surm on see, mis iga inmese elule tõelise mõtte annab. Kuid selleks, et oma surma tõelist palet näha, on meil esmalt vaja tunda ängistust ja kõiki hirme, mida pelgalt tema nime mainimine tekitada võib."
Peetrus tuletas mulle meelde, kuidas ma kahe päeva eest olin kogenud midagi sama eredat ja ägedat kui surm - kõikehõlmavat armastust. Ta selgitas, et kuigi igaühel on mingi arusaam surmast, ei mõisteta, et surm on vaid üks agaape avaldusvorme. Vastasin, et olin surmahirmu praktiliselt minetanud. Tegelikult kartsin ma pigem seda, kuidas ma suren, mitte surma kui sellist.
"Noh, vaata täna öösel siis kõige hirmsamat suremise viisi." Ja siis õpetas Peetrus mulle elusalt maetu harjutuse. "Seda tohib teha vaid korra," ütles ta. "Oluline on olla enda vastu nii aus kui võimalik ja karta nii palju kui vaja, et harjutus su hinge sügvusteni jõuaks; see peab maha rebima hirmutava maski, mile varjus peitub sinu surma õrn nägu."
Elusalt matmise harjutus
Heida põrandale pikali ja lõdvestu. Aseta käed rinnale nagu pannakse surnutel.
Kujuta endale ette kõiki oma matuste üksikasju nii, nagu see toimuks homme, ainus erinevus on, et sind maetakse elusalt. Situatsiooni arenedes oma peas - kabel, rongkäik kalmistule, kirtsu muldasängitamine, ussid hauas - hakkad sa üha enam pingutama oma lihaseid, püüdes kirstust välja saada. Aga sa ei saa. Ürita seni, kuni sa ei suuda seda enam välja kannatada, ja siis, liigutusega, mis haarab kogu su keha, paiska eemale kirstu seinad, hinga sügavalt ja leia end taas vabana. Sel hetkel on suurem mõju, kui sa samal ajal kisendad; see karjatus peaks tulema sinu keha kõige sügavamatest soppidest.
Kuid habraste olevustena püüavad inimesed siiski selle tõsiasja maha salata, et ükskord tuleb surra. Nad ei mõista, et surm ongi see, mis motiveerib neid tegema parimaid asju elus. Nad kardavad astuda pimedusse, kardavad teadmatust, ja ainus viis, kuidas sellest võitu saada, on ignoreerida tõsiasja, et elupäevade arv on piiratud. Nad ei mõista, et surma teadvustades saaksid nad veelgi julgemad olla ja oma igapäevaste vallutustega palju kaugemale minna, sest kaotada pole midagi - surm on ju vältimatu.
Surm on meie pidev kaaslane ja surm on see, mis iga inmese elule tõelise mõtte annab. Kuid selleks, et oma surma tõelist palet näha, on meil esmalt vaja tunda ängistust ja kõiki hirme, mida pelgalt tema nime mainimine tekitada võib."
Peetrus tuletas mulle meelde, kuidas ma kahe päeva eest olin kogenud midagi sama eredat ja ägedat kui surm - kõikehõlmavat armastust. Ta selgitas, et kuigi igaühel on mingi arusaam surmast, ei mõisteta, et surm on vaid üks agaape avaldusvorme. Vastasin, et olin surmahirmu praktiliselt minetanud. Tegelikult kartsin ma pigem seda, kuidas ma suren, mitte surma kui sellist.
"Noh, vaata täna öösel siis kõige hirmsamat suremise viisi." Ja siis õpetas Peetrus mulle elusalt maetu harjutuse. "Seda tohib teha vaid korra," ütles ta. "Oluline on olla enda vastu nii aus kui võimalik ja karta nii palju kui vaja, et harjutus su hinge sügvusteni jõuaks; see peab maha rebima hirmutava maski, mile varjus peitub sinu surma õrn nägu."
Elusalt matmise harjutus
Heida põrandale pikali ja lõdvestu. Aseta käed rinnale nagu pannakse surnutel.
Kujuta endale ette kõiki oma matuste üksikasju nii, nagu see toimuks homme, ainus erinevus on, et sind maetakse elusalt. Situatsiooni arenedes oma peas - kabel, rongkäik kalmistule, kirtsu muldasängitamine, ussid hauas - hakkad sa üha enam pingutama oma lihaseid, püüdes kirstust välja saada. Aga sa ei saa. Ürita seni, kuni sa ei suuda seda enam välja kannatada, ja siis, liigutusega, mis haarab kogu su keha, paiska eemale kirstu seinad, hinga sügavalt ja leia end taas vabana. Sel hetkel on suurem mõju, kui sa samal ajal kisendad; see karjatus peaks tulema sinu keha kõige sügavamatest soppidest.
Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik
Aga mis siis kui ma suren?
Aga mis siis kui ma suren? Minu elu loomulikult lõpeks. Olin täiesti veendunud elu olemasolus pärast surma, aga ma polnud kunagi taibanud mõelda, kuidas toimub üleminek. Ühest dimensioonist teise pöördumine, sõltumata ettevalmistusest, on kindlasti kohutav. Kui ma näiteks sel hommikul surnud oleksin, poleks ma kunagi midagi rohkemat teada saanud ülejäänud teest Santiagosse, oma õpiaastatest, oma perekonna leinast või oma vöösse peidetud rahast. Mõtlesin lillele, mis kasvas mu Brasiilia kodu laual. See lill jätkaks oma elu nagu iga teinegi taim, nagu trammid, nagu see mees nurgal, kes oma juurviljade eest rohkem küsib kui keegi teine, nagu see naine infotelefonist, kes annab mulle numbreid, mida telefoniraamatust ei leia. Kõik see, mis oleks kadunud olnud, kui ma tol hommikul oleks surnud, muutus minu jaoks kohutavalt tähtsaks. Mõistsin, et just nood asjad, ja mitte tähed või tarkus, on need, mis andsid märku minu elusolekust.
Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik
15. juuli 2011
Ühel päeval saame teada, et surm ei suuda
iial röövida meilt seda, mille on saavutanud hing,
sest hinge saavutused on hingega üks.
Mu õhtuvidevikus tuleb Jumal mu juurde mu minevikuõitega,
mis on hoitud Ta korvis värskeina.
Kui on häälestatud mu elu kõik keeled, mu Isand,
siis igal Su puudutusel hakkab kõlama armastuse muusika.
Las ma elan tõeliselt, mu Isand,
nii et surmgi muutuks mulle tõeliseks.
Rabindranath Tagore, "Ekslevad linnud"
iial röövida meilt seda, mille on saavutanud hing,
sest hinge saavutused on hingega üks.
Mu õhtuvidevikus tuleb Jumal mu juurde mu minevikuõitega,
mis on hoitud Ta korvis värskeina.
Kui on häälestatud mu elu kõik keeled, mu Isand,
siis igal Su puudutusel hakkab kõlama armastuse muusika.
Las ma elan tõeliselt, mu Isand,
nii et surmgi muutuks mulle tõeliseks.
Rabindranath Tagore, "Ekslevad linnud"
12. juuli 2011
Vaatleja
Surm on vaatleja. Ta jälgib iga meie liigutust, ja ühel päeval võtab ta meid enesega kaasa. Ei ole kellelgi võimalust seda vältida. Seda peaksime me igal hetkel meeles pidama. Surm on kui vana sõber, kes meie tegevusi jälgib. Ja ta teab alati täpselt, kus me oleme. Alati.
Peaksime surma suhtuma austusega, mitte hirmu või õudusega. Surm suhtub meisse suurima austusega. Ta ei tülita meid kunagi niisama, ta tuleb täpselt siis kui on tema aeg.
Peaksime surma suhtuma austusega, mitte hirmu või õudusega. Surm suhtub meisse suurima austusega. Ta ei tülita meid kunagi niisama, ta tuleb täpselt siis kui on tema aeg.
8. juuli 2011
Sõjamees teab oma saatust
Sõjamees läheb oma saatusele vastu, ükskõik milline see ka oleks ja võtab selle vastu täielikus alandlikkuses. Ta võtab alandlikult vastu oma osa, mitte kui taganemisvõimaluse, vaid kui elava väljakutse.
...
Ei ole midagi selles maailmas, millele sõjamees toetuda ei võiks. Sõjamees peab end juba surnuks, nii et tal ei ole midagi kaotada. Kõige halvem on talle juba juhtunud, seepärast on ta selge ja rahulik, tema tegude või sõnade järgi otsustades ei võiks keegi kahtlustada, et ta on juba kõike kogenud
...
Ei ole midagi selles maailmas, millele sõjamees toetuda ei võiks. Sõjamees peab end juba surnuks, nii et tal ei ole midagi kaotada. Kõige halvem on talle juba juhtunud, seepärast on ta selge ja rahulik, tema tegude või sõnade järgi otsustades ei võiks keegi kahtlustada, et ta on juba kõike kogenud
Carlos Castaneda, Jutustused jõust
Tellimine:
Postitused (Atom)