Surma nägu

Tundsin suurt rahu enda peale tulevat ja kellegi kohalolu. Vaatasin ringi ja nägin oma surma nägu. See polnud see surm, mida olin hetk tagasi kogenud, mille olin oma kujutluses hirmuga loonud; see oli mu tõeline surm, mu sõber ja nõuandja, kes ei lubanud mul enam kunagi sellise argpüksina käituda. Sellest hetkest alates sai temast minu suurem abimees kui Peetruse toetav käsi ja nõuanded. Tema ei lase mul enam lükata homsesse asju, mida peaksin nautima täna. Tema ei lase mul põgeneda elu lahingute eest, tema aitab mul võidelda minu õiglast võitlust. Enam mitte kunagi, mitte iialgi ei tunne ma end naeruväärsena ükskõik mida korda saates. Sest tema on minu kõrval ja ütleb, et kui tema võttis mu käest kinni, et koos minuga rännata, pean mina jätma maha kõige suurema patu, mis olemas on: kahetsuse.  Veendunud tema läheduses ja tema näo õrnuses, olin ma kindel, suudan juua elu allikast.

Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik