Aga mis siis kui ma suren?

Aga mis siis kui ma suren? Minu elu loomulikult lõpeks. Olin täiesti veendunud elu olemasolus pärast surma, aga ma polnud kunagi taibanud mõelda, kuidas toimub üleminek. Ühest dimensioonist teise pöördumine, sõltumata ettevalmistusest, on kindlasti kohutav. Kui ma näiteks sel hommikul surnud oleksin, poleks ma kunagi midagi rohkemat teada saanud ülejäänud teest Santiagosse, oma õpiaastatest, oma perekonna leinast või oma vöösse peidetud rahast. Mõtlesin lillele, mis kasvas mu Brasiilia kodu laual. See lill jätkaks oma elu nagu iga teinegi taim, nagu trammid, nagu see mees nurgal, kes oma juurviljade eest rohkem küsib kui keegi teine, nagu see naine infotelefonist, kes annab mulle numbreid, mida telefoniraamatust ei leia. Kõik see, mis oleks kadunud olnud, kui ma tol hommikul oleks surnud, muutus minu jaoks kohutavalt tähtsaks. Mõistsin, et just nood asjad, ja mitte tähed või tarkus, on need, mis andsid märku minu elusolekust.

Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik