Surma teadvustamine

"Looduses on inimesed ainsad olevused, kes teadvustavad endale surma. Sel - ja ainult sel põhjusel tunnen ma sügavat austust inimsoo vastu ja usun, et tema tulevik saab olema palju parem kui olevik. Isegi teades, et tema päevade arv on loetud ja ja need saavad otsa kõige ootamatumal hetkel, muudab inimene oma elu lahinguks, mis on igavest elu elava olendi vääriline. Mida inimesed edevuseks peavad - hea töökoha hülgamist, laste saamist, oma nime unustusehõlma vajumise takistamist - on minu arvates inimväärikuse ülim väljendus.

Kuid habraste olevustena püüavad inimesed siiski selle tõsiasja maha salata, et ükskord tuleb surra. Nad ei mõista, et surm ongi see, mis motiveerib neid tegema parimaid asju elus. Nad kardavad astuda pimedusse, kardavad teadmatust, ja ainus viis, kuidas sellest võitu saada, on ignoreerida tõsiasja, et elupäevade arv on piiratud. Nad ei mõista, et surma teadvustades saaksid nad veelgi julgemad olla ja oma igapäevaste vallutustega palju kaugemale minna, sest kaotada pole midagi - surm on ju vältimatu.

Surm on meie pidev kaaslane ja surm on see, mis iga inmese elule tõelise mõtte annab. Kuid selleks, et oma surma tõelist palet näha, on meil esmalt vaja tunda ängistust ja kõiki hirme, mida pelgalt tema nime mainimine tekitada võib."

Peetrus tuletas mulle meelde, kuidas  ma kahe päeva eest olin kogenud midagi sama eredat ja ägedat kui surm - kõikehõlmavat armastust. Ta selgitas, et kuigi igaühel on mingi arusaam surmast, ei mõisteta, et surm on vaid üks agaape avaldusvorme. Vastasin, et olin surmahirmu praktiliselt minetanud. Tegelikult kartsin ma pigem seda, kuidas ma suren, mitte surma kui sellist.

"Noh, vaata täna öösel siis kõige hirmsamat suremise viisi." Ja siis õpetas Peetrus mulle elusalt maetu harjutuse. "Seda tohib teha vaid korra," ütles ta. "Oluline on olla enda vastu nii aus kui võimalik ja karta nii palju kui vaja, et harjutus su hinge sügvusteni jõuaks; see peab maha rebima hirmutava maski, mile varjus peitub sinu surma õrn nägu."


Elusalt matmise harjutus

Heida põrandale pikali ja lõdvestu. Aseta käed rinnale nagu pannakse surnutel.

Kujuta endale ette kõiki oma matuste üksikasju nii, nagu see toimuks homme, ainus erinevus on, et sind maetakse elusalt. Situatsiooni arenedes oma peas - kabel, rongkäik kalmistule, kirtsu muldasängitamine, ussid hauas - hakkad sa üha enam pingutama oma lihaseid, püüdes kirstust välja saada. Aga sa ei saa. Ürita seni, kuni sa ei suuda seda enam välja kannatada, ja siis, liigutusega, mis haarab kogu su keha, paiska eemale kirstu seinad, hinga sügavalt ja leia end taas vabana. Sel hetkel on suurem mõju, kui sa samal ajal kisendad; see karjatus peaks tulema sinu keha kõige sügavamatest soppidest.

Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik