Don Miguel Ruiz, Don Jose Ruiz, "Viies kokkulepe"
Mittetegelikkusest juhi mind tegelikkusesse, pimedusest valgusse, surmast surematusse
6. detsember 2011
Mis on kõige hullem, mis võib meiega juhtuda?
Mis on kõige hullem, mis võib meiega juhtuda? Surm? Me kõik sureme, ja siin pole midagi teha. Me võime nautida oma teekonda või mässata ja kannatada. Aga mäss on kasutu. Me oleme programmeeritud olema need, kes oleme, ja võime olla vaid need, kes oleme.
28. november 2011
Olen kannatanud ning tundnud meeleheidet ja surma,
ja olen õnnelik, et elan selles suures maailmas.
Mu elus on radu, mis on tühjad ja vaiksed.
Need on avatud paigad, kus mu töörohketel
päevadel oli oma valgus ja õhk.
Vabasta mind mu täitumata minevikust, mis
liibub mulle tagantpoolt ligi, muutes suremise
raskeks.
Olgu see viimane sõna, et ma usun kindlalt
Sinu armastusse.
Rabindranath Tagore, "Ekslevad linnud"
ja olen õnnelik, et elan selles suures maailmas.
Mu elus on radu, mis on tühjad ja vaiksed.
Need on avatud paigad, kus mu töörohketel
päevadel oli oma valgus ja õhk.
Vabasta mind mu täitumata minevikust, mis
liibub mulle tagantpoolt ligi, muutes suremise
raskeks.
Olgu see viimane sõna, et ma usun kindlalt
Sinu armastusse.
Rabindranath Tagore, "Ekslevad linnud"
19. oktoober 2011
Surmahirm
Hirm võib halvata kogu tegevuse, surmahirm kogu elu. Miks tuntakse hirmu surma ees? Mida siis tegelikult kardetakse - on see ikka surm, mis hirmutab? Meie elu siin maapeal ei ole igavene, see on pea kõigile teada. Kas poleks parem end selleks ette valmistada, et me kõik kord kunagi surema peame. Ja ikkagi... surmahirm. Miks küll? Või on see lihtsalt väljend. Sõnum sellest, et ei julgeta eladagi. Suremisest rääkimata.
Mis see surm siis ikkagi on - üks hetk, kus hing lahkub kehast - vaid üksainus hetk. Ja mis siin hirmsat on. Valus? Kas tegelikult on surmahirm hirm valu ees? Kas surm on valus? Vaevalt. See hetk on nii üürike. Ja miks peakski surm valus olema. Ei pruugi ju. Õnnetuses haiget saanu vaevleb paranedes ilmselt palju kauem valu käes kui see, kelle surm kohe ära viis...
Või on see hirm tundmatuse, teadmatuse ees? Et mis saab edasi? Kas poleks põnev seda teada saada?
Mis see surm siis ikkagi on - üks hetk, kus hing lahkub kehast - vaid üksainus hetk. Ja mis siin hirmsat on. Valus? Kas tegelikult on surmahirm hirm valu ees? Kas surm on valus? Vaevalt. See hetk on nii üürike. Ja miks peakski surm valus olema. Ei pruugi ju. Õnnetuses haiget saanu vaevleb paranedes ilmselt palju kauem valu käes kui see, kelle surm kohe ära viis...
Või on see hirm tundmatuse, teadmatuse ees? Et mis saab edasi? Kas poleks põnev seda teada saada?
Sildid:
mõtisklused,
surmahirm
16. oktoober 2011
On kahte liiki surma
Mulle tundub, et surma on kahte liiki - üks on tasu kurjade tegude eest ja teine tasu heategude eest. Esimene surma liik on hirmuäratav, sest sellele järgneb Teispoolses maailmas karistus. Teist surma liiki võib kirjeldada ühe tuntud laulu sõnadega:
Ma taipasin kõikides religioonides peituvat lihtsat tõde: surm ei ole hirmus - patt on hirmus.
***
"Vaata aga vaata, surma nägu õilistab inimest," mõtlesin ma tookord tatise poisikesena.
Kui paradoksaalselt see ka ei kõla, kuid kui surm saabuks sagedamini, siis oleks inimestel rohkem õilsamaid mõtteid. Tõenäoliselt tunneb inimene alateadlikult ülemineku aja lähenemist teistsugusesse maailma, kus teda ootavad täiesti teistsugused eluseadused, kus mõtete puhtus omab suurt tähtsust.
Surm ei ole hirmus***
Kohtusime kordi lahinguis
ja nüüdki tiirleb minu ümber...
Ma taipasin kõikides religioonides peituvat lihtsat tõde: surm ei ole hirmus - patt on hirmus.
***
"Vaata aga vaata, surma nägu õilistab inimest," mõtlesin ma tookord tatise poisikesena.
Kui paradoksaalselt see ka ei kõla, kuid kui surm saabuks sagedamini, siis oleks inimestel rohkem õilsamaid mõtteid. Tõenäoliselt tunneb inimene alateadlikult ülemineku aja lähenemist teistsugusesse maailma, kus teda ootavad täiesti teistsugused eluseadused, kus mõtete puhtus omab suurt tähtsust.
Ernst Muldašev, Läkitus iidsetelt inimestelt
10. oktoober 2011
Olgu elu ilus nagu suvised õied
ja surm nagu sügisesed lehed.
ja surm nagu sügisesed lehed.
Rabindranath Tagore, Ekslevad linnud
14. september 2011
Tsitaadid elust ja surmast
- Surm on surematuse esimeseks tingimuseks.
- Elu vajab surma ja surm elu, et oma olemasolu tõestada.
- Pärast surma saad selleks, kes sa olid enne sündi.
Arthur Schopenhauer
- Lõpuks on surm hästi korraldatud mõistusele üksnes järgmine suur seikus
- Kui me vaatame surma ja pimedust, on tundmatus see, mida me kardame.
- Surm pole elu vastand, vaid osa sellest.
Albus Dumbledore, Harry Potteri raamatud
- Esimese poole elus sa harjutad ennast eluga, klammerdudes oma surma külge, justkui oleks see pääsetee, ja teise poole harjutad ennast oma surmaga, klammerdudes elu külge, nagu oleks pääsetee seal.
Tõnu Õnnepalu,“Flandria päevik”
- Surra pole midagi, hirmus on mitte elada.
Victor Hugo, "Hüljatud"
- Elust tuleb lahkuda nagu pidusöögilt: tänada perenaist ja siis kompsud kokku panna.
Tundmatu
- Mul pole midagi suremise vastu, aga mind ajab vihale, et ma peangi surnuks jääma.
Tundmatu
- Surm ei tähenda meile midagi, sest kui me oleme elus, siis pole surm tulnud, ja kui ta tuleb, siis pole enam meid.
- Elavad ja surnud - neis kajastub üks- ja seesama ning kõikehõlmav eksistents.
Manfred Kyber
- Üldiselt on palju kergem surra hingeliselt ja isegi füüsiliselt teiste eest kui õppida elama enda heaks.
Maurice Maeterlinck
- Hirm elu ees on XX sajandi lemmikhaigus.
Edward John Phelps
- Plaanid luhtuvad, kui pole eesmärki. Kui inimene ei tea, mis sadamasse ta sõuab, pole ükski tuul õige.
Seneca
- Surm on palju parem kui surmahirm.
Prantsuse vanasõna
- Nii mulle kui Hadese väravatele on vihkamisväärne see, kes südames kannab üht, kuid räägib muud.
- Inimene peab elama koos endaga ja kandma hoolt, et ta oleks alati hea seltsiline.
- Hulk kordi enne surma sureb pelgur, ent vapper maitseb surma ainult kord.
20. august 2011
Surmapitser annab elumündile väärtuse;
võimaldades eluga osta seda, mis on tõeliselt väärtuslik.
Rabindranath Tagore, Ekslevad linnud
11. august 2011
Ainuke tõde on armastus
Rebi mu riided puruks ning jaga nendele, kes usuvad surma ja suudavad seeläbi iga päeva võtta kui viimast siin maa peal. Ütle nendele inimestele, et ma nägin Jumala palet; et nad ei kardaks ega laseks end lõdvaks. Et nad otsiksid ainsamat tõde, mis on armastus. Et nad elaksid oma seaduste järgi.
Paulo Coelho, "Zahir"
Kas ma võin surra?
- Kas ma võin surra?
- Nagu sa väga hästi tead, siis me kõik mitte ainult ei või, vaid lausa suremegi.
- Ma tean, et jään elama.
- Nagu sa väga hästi tead, siis me kõik mitte ainult ei või, vaid lausa suremegi.
- Ma tean, et jään elama.
2. august 2011
Elu on ainult see hetk, milles me just praegu elame
"Ma olen elus," ütles ta datleid süües ühel ööl, mil polnud ei lõkke ega kuuvalgust. "Kui ma söön, siis ei mõtle ma millelegi muule kui söömisele. Kui kõnnin, siis kõndimisele. Kui ma kunagi peaksin sõdima hakkama, siis saab see päev olema suremiseks täpselt sama hea nagu kõik teised.
Sest ma ei ela minevikus ega tulevikus. Mul on olevik ja ainult see on huvitav. Kui te suudaksite elada üksnes olevikus, oleksite õnnelik mees. Te märkaksite siis, et kõrbes on elu, et taevas on tähed ja et sõjamehed taplevad sellepärast, et see kuulub inimsoo juurde. Elu muutuks teie jaoks pidupäevaks, suureks pühaks, sest ta on alati ja ainult see hetk, milles me just praegu elame."
Sest ma ei ela minevikus ega tulevikus. Mul on olevik ja ainult see on huvitav. Kui te suudaksite elada üksnes olevikus, oleksite õnnelik mees. Te märkaksite siis, et kõrbes on elu, et taevas on tähed ja et sõjamehed taplevad sellepärast, et see kuulub inimsoo juurde. Elu muutuks teie jaoks pidupäevaks, suureks pühaks, sest ta on alati ja ainult see hetk, milles me just praegu elame."
Paulo Coelho, "Alkeemik"
21. juuli 2011
Surma nägu
Tundsin suurt rahu enda peale tulevat ja kellegi kohalolu. Vaatasin ringi ja nägin oma surma nägu. See polnud see surm, mida olin hetk tagasi kogenud, mille olin oma kujutluses hirmuga loonud; see oli mu tõeline surm, mu sõber ja nõuandja, kes ei lubanud mul enam kunagi sellise argpüksina käituda. Sellest hetkest alates sai temast minu suurem abimees kui Peetruse toetav käsi ja nõuanded. Tema ei lase mul enam lükata homsesse asju, mida peaksin nautima täna. Tema ei lase mul põgeneda elu lahingute eest, tema aitab mul võidelda minu õiglast võitlust. Enam mitte kunagi, mitte iialgi ei tunne ma end naeruväärsena ükskõik mida korda saates. Sest tema on minu kõrval ja ütleb, et kui tema võttis mu käest kinni, et koos minuga rännata, pean mina jätma maha kõige suurema patu, mis olemas on: kahetsuse. Veendunud tema läheduses ja tema näo õrnuses, olin ma kindel, suudan juua elu allikast.
Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik
20. juuli 2011
Mõtlen teiste aegade peale, mis kandusid ära mööda
elu- ja armastuse- ja surmajõge ning on ununenud, ja
ma tunnen ülemineku vabadust.
elu- ja armastuse- ja surmajõge ning on ununenud, ja
ma tunnen ülemineku vabadust.
Rabindranath Tagore, Ekslevad linnud
Surma teadvustamine
"Looduses on inimesed ainsad olevused, kes teadvustavad endale surma. Sel - ja ainult sel põhjusel tunnen ma sügavat austust inimsoo vastu ja usun, et tema tulevik saab olema palju parem kui olevik. Isegi teades, et tema päevade arv on loetud ja ja need saavad otsa kõige ootamatumal hetkel, muudab inimene oma elu lahinguks, mis on igavest elu elava olendi vääriline. Mida inimesed edevuseks peavad - hea töökoha hülgamist, laste saamist, oma nime unustusehõlma vajumise takistamist - on minu arvates inimväärikuse ülim väljendus.
Kuid habraste olevustena püüavad inimesed siiski selle tõsiasja maha salata, et ükskord tuleb surra. Nad ei mõista, et surm ongi see, mis motiveerib neid tegema parimaid asju elus. Nad kardavad astuda pimedusse, kardavad teadmatust, ja ainus viis, kuidas sellest võitu saada, on ignoreerida tõsiasja, et elupäevade arv on piiratud. Nad ei mõista, et surma teadvustades saaksid nad veelgi julgemad olla ja oma igapäevaste vallutustega palju kaugemale minna, sest kaotada pole midagi - surm on ju vältimatu.
Surm on meie pidev kaaslane ja surm on see, mis iga inmese elule tõelise mõtte annab. Kuid selleks, et oma surma tõelist palet näha, on meil esmalt vaja tunda ängistust ja kõiki hirme, mida pelgalt tema nime mainimine tekitada võib."
Peetrus tuletas mulle meelde, kuidas ma kahe päeva eest olin kogenud midagi sama eredat ja ägedat kui surm - kõikehõlmavat armastust. Ta selgitas, et kuigi igaühel on mingi arusaam surmast, ei mõisteta, et surm on vaid üks agaape avaldusvorme. Vastasin, et olin surmahirmu praktiliselt minetanud. Tegelikult kartsin ma pigem seda, kuidas ma suren, mitte surma kui sellist.
"Noh, vaata täna öösel siis kõige hirmsamat suremise viisi." Ja siis õpetas Peetrus mulle elusalt maetu harjutuse. "Seda tohib teha vaid korra," ütles ta. "Oluline on olla enda vastu nii aus kui võimalik ja karta nii palju kui vaja, et harjutus su hinge sügvusteni jõuaks; see peab maha rebima hirmutava maski, mile varjus peitub sinu surma õrn nägu."
Elusalt matmise harjutus
Heida põrandale pikali ja lõdvestu. Aseta käed rinnale nagu pannakse surnutel.
Kujuta endale ette kõiki oma matuste üksikasju nii, nagu see toimuks homme, ainus erinevus on, et sind maetakse elusalt. Situatsiooni arenedes oma peas - kabel, rongkäik kalmistule, kirtsu muldasängitamine, ussid hauas - hakkad sa üha enam pingutama oma lihaseid, püüdes kirstust välja saada. Aga sa ei saa. Ürita seni, kuni sa ei suuda seda enam välja kannatada, ja siis, liigutusega, mis haarab kogu su keha, paiska eemale kirstu seinad, hinga sügavalt ja leia end taas vabana. Sel hetkel on suurem mõju, kui sa samal ajal kisendad; see karjatus peaks tulema sinu keha kõige sügavamatest soppidest.
Kuid habraste olevustena püüavad inimesed siiski selle tõsiasja maha salata, et ükskord tuleb surra. Nad ei mõista, et surm ongi see, mis motiveerib neid tegema parimaid asju elus. Nad kardavad astuda pimedusse, kardavad teadmatust, ja ainus viis, kuidas sellest võitu saada, on ignoreerida tõsiasja, et elupäevade arv on piiratud. Nad ei mõista, et surma teadvustades saaksid nad veelgi julgemad olla ja oma igapäevaste vallutustega palju kaugemale minna, sest kaotada pole midagi - surm on ju vältimatu.
Surm on meie pidev kaaslane ja surm on see, mis iga inmese elule tõelise mõtte annab. Kuid selleks, et oma surma tõelist palet näha, on meil esmalt vaja tunda ängistust ja kõiki hirme, mida pelgalt tema nime mainimine tekitada võib."
Peetrus tuletas mulle meelde, kuidas ma kahe päeva eest olin kogenud midagi sama eredat ja ägedat kui surm - kõikehõlmavat armastust. Ta selgitas, et kuigi igaühel on mingi arusaam surmast, ei mõisteta, et surm on vaid üks agaape avaldusvorme. Vastasin, et olin surmahirmu praktiliselt minetanud. Tegelikult kartsin ma pigem seda, kuidas ma suren, mitte surma kui sellist.
"Noh, vaata täna öösel siis kõige hirmsamat suremise viisi." Ja siis õpetas Peetrus mulle elusalt maetu harjutuse. "Seda tohib teha vaid korra," ütles ta. "Oluline on olla enda vastu nii aus kui võimalik ja karta nii palju kui vaja, et harjutus su hinge sügvusteni jõuaks; see peab maha rebima hirmutava maski, mile varjus peitub sinu surma õrn nägu."
Elusalt matmise harjutus
Heida põrandale pikali ja lõdvestu. Aseta käed rinnale nagu pannakse surnutel.
Kujuta endale ette kõiki oma matuste üksikasju nii, nagu see toimuks homme, ainus erinevus on, et sind maetakse elusalt. Situatsiooni arenedes oma peas - kabel, rongkäik kalmistule, kirtsu muldasängitamine, ussid hauas - hakkad sa üha enam pingutama oma lihaseid, püüdes kirstust välja saada. Aga sa ei saa. Ürita seni, kuni sa ei suuda seda enam välja kannatada, ja siis, liigutusega, mis haarab kogu su keha, paiska eemale kirstu seinad, hinga sügavalt ja leia end taas vabana. Sel hetkel on suurem mõju, kui sa samal ajal kisendad; see karjatus peaks tulema sinu keha kõige sügavamatest soppidest.
Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik
Aga mis siis kui ma suren?
Aga mis siis kui ma suren? Minu elu loomulikult lõpeks. Olin täiesti veendunud elu olemasolus pärast surma, aga ma polnud kunagi taibanud mõelda, kuidas toimub üleminek. Ühest dimensioonist teise pöördumine, sõltumata ettevalmistusest, on kindlasti kohutav. Kui ma näiteks sel hommikul surnud oleksin, poleks ma kunagi midagi rohkemat teada saanud ülejäänud teest Santiagosse, oma õpiaastatest, oma perekonna leinast või oma vöösse peidetud rahast. Mõtlesin lillele, mis kasvas mu Brasiilia kodu laual. See lill jätkaks oma elu nagu iga teinegi taim, nagu trammid, nagu see mees nurgal, kes oma juurviljade eest rohkem küsib kui keegi teine, nagu see naine infotelefonist, kes annab mulle numbreid, mida telefoniraamatust ei leia. Kõik see, mis oleks kadunud olnud, kui ma tol hommikul oleks surnud, muutus minu jaoks kohutavalt tähtsaks. Mõistsin, et just nood asjad, ja mitte tähed või tarkus, on need, mis andsid märku minu elusolekust.
Paulo Coelho, Palverännak: Maagi päevik
15. juuli 2011
Ühel päeval saame teada, et surm ei suuda
iial röövida meilt seda, mille on saavutanud hing,
sest hinge saavutused on hingega üks.
Mu õhtuvidevikus tuleb Jumal mu juurde mu minevikuõitega,
mis on hoitud Ta korvis värskeina.
Kui on häälestatud mu elu kõik keeled, mu Isand,
siis igal Su puudutusel hakkab kõlama armastuse muusika.
Las ma elan tõeliselt, mu Isand,
nii et surmgi muutuks mulle tõeliseks.
Rabindranath Tagore, "Ekslevad linnud"
iial röövida meilt seda, mille on saavutanud hing,
sest hinge saavutused on hingega üks.
Mu õhtuvidevikus tuleb Jumal mu juurde mu minevikuõitega,
mis on hoitud Ta korvis värskeina.
Kui on häälestatud mu elu kõik keeled, mu Isand,
siis igal Su puudutusel hakkab kõlama armastuse muusika.
Las ma elan tõeliselt, mu Isand,
nii et surmgi muutuks mulle tõeliseks.
Rabindranath Tagore, "Ekslevad linnud"
12. juuli 2011
Vaatleja
Surm on vaatleja. Ta jälgib iga meie liigutust, ja ühel päeval võtab ta meid enesega kaasa. Ei ole kellelgi võimalust seda vältida. Seda peaksime me igal hetkel meeles pidama. Surm on kui vana sõber, kes meie tegevusi jälgib. Ja ta teab alati täpselt, kus me oleme. Alati.
Peaksime surma suhtuma austusega, mitte hirmu või õudusega. Surm suhtub meisse suurima austusega. Ta ei tülita meid kunagi niisama, ta tuleb täpselt siis kui on tema aeg.
Peaksime surma suhtuma austusega, mitte hirmu või õudusega. Surm suhtub meisse suurima austusega. Ta ei tülita meid kunagi niisama, ta tuleb täpselt siis kui on tema aeg.
8. juuli 2011
Sõjamees teab oma saatust
Sõjamees läheb oma saatusele vastu, ükskõik milline see ka oleks ja võtab selle vastu täielikus alandlikkuses. Ta võtab alandlikult vastu oma osa, mitte kui taganemisvõimaluse, vaid kui elava väljakutse.
...
Ei ole midagi selles maailmas, millele sõjamees toetuda ei võiks. Sõjamees peab end juba surnuks, nii et tal ei ole midagi kaotada. Kõige halvem on talle juba juhtunud, seepärast on ta selge ja rahulik, tema tegude või sõnade järgi otsustades ei võiks keegi kahtlustada, et ta on juba kõike kogenud
...
Ei ole midagi selles maailmas, millele sõjamees toetuda ei võiks. Sõjamees peab end juba surnuks, nii et tal ei ole midagi kaotada. Kõige halvem on talle juba juhtunud, seepärast on ta selge ja rahulik, tema tegude või sõnade järgi otsustades ei võiks keegi kahtlustada, et ta on juba kõike kogenud
Carlos Castaneda, Jutustused jõust
Tellimine:
Postitused (Atom)